Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 12

Helme koolis oli täiesti eraldi maailm ja sealt on pärit mu spordiga tegelemise harjumus. Sport on olnud minu elus hästi oluline, sest sellega ma sain oma tervise korda ja see viis mu ka hiljem sellise tõsisema spordi juurde nagu karate, kus tulid head saavutused, olin juunioride Eesti meister päris mitu aastat. Trennitegemise ja keskendumise distsipliin. See kestab tänase päevani. Ohvitseridena peame me kõik oma üldfüüsilise testi ära tegema. Järelikult tuleb keskenduda ja trenni teha piisavalt, et tulemused oleksid normikohased. Kusjuures see ei ole ainult kohustusliku numbrite tagaajamise pärast, vaid on selge, et kui üldfüüsiline pool on korras, siis on ka keha tervikuna korras.

Ma olen näinud oma arstitoimikut, see oli kindlasti 600–700 lehekülge. Nägin seda kausta, kui tegin autojuhiluba 1991. aastal. Mulle öeldi, et see on teine toimik, esimene osa on kuskil arhiivis. Olen mõelnud, et küll oleks vahva, kui selle kuskilt üles leiaks või kui see oleks säilitatud. Seal on kirjas kõik need, kes mind ravisid ja kellele ma pean olema tänulik. Kõik see rohi ehk keemia, mis ma olen enda kehast läbi lasknud ja mida on olnud kümneid liitreid vedelikke, kümneid kilosid tablette, pluss kõik muu teadmine, mis kehaga kaasneb, fikseeriti neis toimikutes – tolleaegse süsteemi põhjalikkusega. Kõigepealt oli taustsüsteem, et sul olid päevarütm ja toitumine paigas, intellektuaalne, emotsionaalne tegevus paigas. Lisandus terve liikuva noore inimese omaenese kehaline vastuhakk, keha liikus spordi abil mööda tervenemise teed. Loomulikult oligi kogu füüsiline tegevus suunatud sellele, et me oleksime terved. Karastamine ja õhuvannid hommikuti ja õhtuti – iga ilmaga! Isegi kui õhk oli tugevates miinuskraadides, siis me ikkagi käisime kas või korraks väljas, tegime kas või viis minutit sporti – vahele ei tohtinud seda jätta. Keskkond oli Helmes nagu värske mereäärne männik. Männivaigu aroom oli kogu aeg kohal.

Üldfüüsiline tegevus ja hästitempereeritud päevakava olid paigas ja toimisid hästi. Mäletan igatsusi vanaema ja kogu oma pere järele. Seal oli aega. Õhtuti enne magama jäämist ikka lased inimesi silme eest läbi ja mõtled, kuidas neil läheb – kõik eeldused meditatiivsuseks ja palvetamiseks. Palvetegevus tuli vanaemaga kaasa, sest tema oli igahommikune ja -õhtune palvetaja. Väikese lapsena ma kuulsin seda, kuidas palutakse, ja see on mind siiamaani ilusti-kenasti saatnud – see rütm ja teadmine, et elu ei ole mitte ainult keha, vaid midagi enamat ja selle eest tuleb seista. Ja kui ise ei seisa, siis on terve meeskond arste, kes selle eest hoolitsevad. Kui arstid ära kadusid ... eks siis kasvatab ühiskond. Kui on kõrvalekaldumised, siis tuletatakse meelde ...

Õde Ilvi ja Aivar.