Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 15

Karatemaailm, võitlusmaailm, viis seisundini, kus tuli teha otsus, kas minna edasi välise või sisemisega. Sest kui ma lõpetasin kaheksa klassi, siis oli vaja otsustada, mis saab elust edasi. See on jälle seotud isa ütlemisega, et „mis sa ikka musta tööd teed, tee puhast tööd“. Siis sai tehtud otsus elektroonikat õppida. Juba kaheksandas klassis käisin ma pool aastat ettevalmistuses polütehnikumi sissesaamiseks. Tegime selle otsuse pinginaabriga kahekesi ja koos käisime seal ettevalmistuses ja astusime ka polütehnikumi.

Valmistumine Eesti meistrivõistlusteks. Aivar Sarapik ja treener Igor Neemre 1983. aastal karatetrennis.

Polütehnikumiaeg oli 1981–1985. Sinna jääb ka tippspordiaeg kuni liidu meistrivõistlusteni. Aga Nõukogude Liidus keelati karate ära. See oli just siis, kui ma olin valmistumas liidu meistrivõistlusteks. Sügisperioodil ettevalmistused käisid, kui äkki tuli teade, et meistrivõistlusi ei toimu. Kui ma meenutan, siis oli see keeld seoses mõnede surmajuhtumitega. Teiselt poolt oligi see nendel inimestel, kes seda valdasid, hävitamise kunst – tegemist on ikkagi kunstiga. Kui vaadata suures negatiivses plaanis, siis oli see kunst sellest, kuidas võtta teiselt elu. Kui vaadata suures positiivses plaanis, siis inimesed õppisid ennast ju ka kaitsma. Eks siis tolleaegsele süsteemile ei olnud see meelepärane, et kasvas peale terve selline põlvkond – karate levis Venemaal 1960. ja 1970. aastatel. Minu elus oli 1979. aastal džuudo ja 1980.–82. aastal karate algus. Tekkis terve põlvkond noori, kes olid seotud 1979. ja 1980. aasta õpilasmässuga. Sellest ma sain ka oma vitsad, minust tehti 16. keskkooli vastutav organisaator ja eks ma sain siis korralikult kolakat. See on taust, mille peale sisemine hääl ütles selgelt, et „kuule, sa pead ikka suutma ennast kaitsta“. Ema sai samuti karistada ja temalt võeti preemia ära.