Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 18

Ma ei tea, kas keskkonnal oli tõesti huvi kasvatada minust midagi, mis oli tollase institutsiooni tarvis, või siis sisemine maailm hoidis mind kõigest sellest. See lasi mul piltlikult öeldes kõik need ääremaad läbi käia, kuid ma ei langenud selle küüsi. Selles mõttes on mind kantud tänasesse päeva. Sest need vastuolud, millega ma olen pidanud kokku puutuma, on olnud väga äärmuslikud.

Kui karatemaailm jäi kõrvale, siis tahtsin ma ka tehnikumist ära tulla. Aga ühel momendil jällegi see sisemine hääl ütles väga selgelt, et mingi dokument tuleb ikkagi saada, kui sa tahad elus edasi liikuda. Arvutite maailm mind ka huvitas. Õppides seda valdkonda, sa õpid ikkagi riistvara ja selle toimimist. Seal on väga selge loogika nii oma mehaanika kui ka füüsika poole pealt kui ka kogu selle matemaatilise mudeli poolest, mis seal taga on.

Kui mõtelda sealt edasi arvuti programmvara peale, siis see on tegelikult nähtamatu elekter. Ega tänapäevani täpselt ei teata, mis on elekter. Teadlased on küll välja mõelnud kõiksuguseid valemeid ja nad jõuavad ja tegelevad juba kvantmaailmas energia mõiste kui niisugusega, kuid ega nad päris täpselt ei tea, mis see on. Tol ajal oli samamoodi, et oli füüsiline pool ja oli sisemine pool. Lõpuks tarkvara peale ehitatakse teadmistevara. Ja teadmistevara üheks printsiibiks on selge süsteemsus ehk põhjus ja tagajärg. Põhjuse ja tagajärje maailm ida mõtlemises on taoism. Ja taoismi klassikud kirjeldavad seda väga lihtsalt. Küsimus ongi vaid tasemes: kas see on materiaalses keskkonnas või energeetilises keskkonnas või on tõesti juba printsiibipõhisus, vaimsus ja hingelisus. Selle ma õppisin täiesti tolleaegses koolisüsteemis selgeks. Ma teadsin, mis on põhjus, mis on tagajärg, kuidas need on omavahel ühendatud ja kuidas need on tagasisidestatud – nii nagu üks korralik süsteemianalüütik peab seda teadma. See teadmine on andnud võimaluse lahti võtta ükspuha milline süsteem. Kuni detailideni välja. Niipalju kui seda mateeria võimaldab. Ja kui me räägime sealt edasi inimesest ja inimese mentaalsest mudelist, ka selle mentaalsuse, hingemaailma osadeks võtmisest, osade seoste ja terviku nägemisest, siis see oli see, mida tollal kardeti ja mis tekitas tõsise vastuolu kuni konfliktideni välja. Kusjuures need konfliktid olid sellised, et kui sa neid teadlikult ei põhjusta välises, siis sul ei ole ka välises tagajärgi.

Kui me räägime konfliktist kui sellisest, konfliktist kui heitlusest iseendaga – ma ei tahaks rääkida võitlusest –, siis see on sissepoole pööratud. Heitlus, kuidas sa suudad oma mõtetega toime tulla, nende mõtete taga olevate emotsioonide ja jõuga toime tulla. Mul algas see 15–16-aastaselt. Ja paraku selles vanuses kõik keeb. Elu keeb. Kuna tervise heitlus või võitlus oli jõudnud lahenduseni ja see energia vabanes, siis see otsis uut kohta. See otsis välises kohta ja kui see seda seal ei leidnud, siis pidi paratamatult sissepoole pöörduma.

Nii et see otsus tolles ajas olevast süsteemist välja astuda andis mulle võimaluse edasi liikuda. Ja leidsin pärast otsinguid erinevate koguduste juures käies ja erinevate vaimulikega suheldes ikkagi oma koha.