Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 16

Nii et vastuolu ühiskonnas toimuva ja minu isiksuse arengu vahel lükkas mind sügavamalt karatega tegelemise poole. Kusjuures see vastuolu viis mind ka selleni, et 1983. aastal lõpetasin ma päeva pealt karatega tegelemise. See oli institutsionaalne vastuolu. Siis juba tehti ikka ettepanekuid, et „noh, sõjaväkke sa ei pea minema“ jms. Tol ajal oli sõjaväkke minek probleem – mis seal silme ees muud ikka terendas kui Afganistan. Rääkides treeneritega, ütlesid nad: „Oh, sul on lihtne, Leningradis on piirivalve väljaõpe, lähed sinna treeneriks.“ Ma tõesti tegin siis juba ka treeneritööd, mitte küll suures mahus, aga siiski. Kuid sealt tagant paistis tollane jäik suunamine – et saad süsteemitöötajaks.

Kusjuures võistlused olid samuti väga äärmuslikud. Võistelda tuli, kui tahtsid edasi liikuda. Aga kui sind võistlus võistluse järel hävitatakse ja sa siis lõpetad ikkagi traumadega, siis jätab see oma jälje – mitte ainult füüsilises, vaid ka psüühilises mõttes. Tol ajal ma tegin uue, täitsa selge otsuse, et selle süsteemiga ma kaasa ei lähe. Ja lõpetasin sporditegemise. See tõi kaasa muidugi täiesti korraliku lainetuse: „Kuidas! Õpib elektroonikat ja on tippsportlane, aga ei painuta end meie kätte!“ Aga minu otsus oli teine.