Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 13

Siis ma tulin Tallinnasse 16. keskkooli, see on Lasnamäe veerul, praegune Sikupilli. Seal möödusid seitsmes ja kaheksas klass.

Minu peres on üks mu kõrval olevaid inimesi olnud kindlasti õde. Meie elamine oli kitsukene, me elasime neljakesi kahetoalises korteris, mis tähendas, et me õega jagasime tuba. Eks meil on olnud seal nii rõõmu kui ka tülisid. Ma mäletan meie omavahelisi vestlusi ... Maal olles samamoodi – õel olid seal oma sõbrad. Minul seal sõpru polnud, aga eks ma siis kuulsin, kuidas ta seal suhtleb ja käib.

Õde Ilvi ja vanaisa Johannes Sarapik.

Tallinnas oli paekarjäär kohe Pae tänava alguses, kus ma elasin – siis sai seal karjääris palju käidud ja aega veedetud. Ma arvan, et elada majas, kus peaaegu pooled olid venelased, on minule küll väga positiivselt mõjunud, sest ma juba väikesest peale mäletan, kuidas me seal omavahel vene keeles suhtlesime, õppisime üksteise keelt. Sõna otseses mõttes õppisime üksteist tundma. Seal käis kõik see nooruse rõõm ja vahel ka konfliktid läbi. Õde võttis mind ikka kaasa, kui nad läksid karjääri lõket tegema, kartulit küpsetama. Õde Ilvi on minust seitse aastat vanem.