Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 5

Kui tahad teele asuda, siis pead alustama esimesest sammust. Kui tahad saada sportlikuks, siis tuleb tõusta teleka eest üles ja alustada sellest, et on tahe. Tahte puhul on hästi oluline see, et seda tahet kujundatakse. Seda kujundavad esmalt inimese lähikondlased, pere. Kui rääkida teenimisest ja sellest, kuidas inimesed teenivad, siis see hakkab peale sellest, et lapsed, kes perre sünnivad, on hoitud. Kui lapsed saavad suuremaks, siis nad hoiavad omakorda oma lapsi – nii see ahel käib.

Minu enda lapsepõlve tagasi vaadates on need sümbolid või kujustatud seisundid kindlasti seotud mu vanaema ja vanaisaga. Esimesed mälestused on mul maal olevast talukohast, kus on elanud meie perekonna seitse põlve, keda mina olen suutnud arhiividest üles leida ja Geni kaudu uurida ja puurida. See koht asub Tallinnast Tartu suunal Vaida kandis. Vana nimetuse järgi on see Aruvalla, uue järgi on tegemist Vaidasoo külaga, Kadaka taluga. Omal ajal kirjutati see Kaddaka, kahe d-tähega. Ja perekonnanimi oli Sarrapik kahe r-iga. Minu vanaisa nimekujus võeti üks r-täht vähemaks ja jäi Sarapik. Suur see talukoht ei olnud, 30–32 hektarit.

Nelja-aastane karutaltsutaja.

Sel ajal oli meie peres nagu teisteski – lapsed viidi suveks vanaema-vanaisa juurde ja nii ma seal aega veetsin. Seal oli kõik nii suur: rehetuba oli süsimust ja selle lagi oli tõesti kõrge. Need lõhnad ... Mul on hästi selgelt meeles üks seik, mis oli seotud vanaemaga. Mängisin autoga – võisin olla kolme-nelja-aastane – ja siis mäletan, kuidas vanaema astus kaadrisse. Ta tuli, ta ütles, ta rääkis, suhtles minuga väga helges perspektiivis.