Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 20

Minu puhul oli vastuolu ja väljakutse selles, et see kõik toimus ajas ja ruumis, kui ma olin nii noor. Kui inimestel läheb terve elu ja nad elu lõpus jõuavad sellisesse kohta, kus nad teevad endaga rahu ja saavad aru, et see väline ongi see, mis see on, ja tegelikult elu igavikulisuses läheb kõik edasi ... Aga kui sa koged midagi sellist 15–16–17-aastaselt, sa koged seda kõikide nende vastuolude kiuste, mis on, ja kui sa jääd nende müüride vahele – välise maailma institutsioonid ja oma sisemaailm –, siis jah, seda võib väljendada, muidugi seda võib väljendada. Seda võib väljendada luules ja eks ma olen nii mõnegi luuletuse ka kirjutanud. Seda võib väljendada kunstis, muusikas. Küsimus on selles, et kui looming võtab inimese üle, siis ega inimesel enam palju teha ei ole. Siis see looming ongi inimese üle võtnud. Kui inimene lepib selle seisundiga ja aktsepteerib seda nii, nagu ta on sellesse sündinud, siis on kõik hästi. Minul teatud kontekstis oli kõik hästi, sest ma leppisin sellega. Sest mul oli varasemast olemas kogemus, mida tähendab olla valges ruumis, näha ainult valges kitlis inimesi ja põleda sõna otseses mõttes füüsiliselt kõrges palavikus. Minu keha oli nagu ette valmistatud selleks. Seda taaskogeda nüüd kolme ja poole tuhande meetri kõrgusel, aga täies kirkuses ja selguses ... Ma saan väga hästi aru nendest, kes ütlevad, et nendest said nägijad. Saan väga hästi aru nendest, kes ütlevad, et nad näevad – näevad rohkem, kui tavaline füüsiline inimene oma silmaga näeb. Mõistan neid kõiki. Minu väljakutse oli selles, et kõige selle teadmisega tolles ajas ja ruumis toime tulla. See oli tõsine väljakutse ja ma pidin sellega tegelema hakkama – ja viisil, kus mul ei olnud kellegi käest küsida, kuidas seda teha. Mul ei olnud juhendajat. See juhtus piltlikult öeldes iseeneslikult, kuigi me võime öelda, et iseeneslikult ei juhtu mitte midagi. Välises mõttes jah iseeneslikult, aga sisemises mõttes oli kogu oma loogika ja sisemine areng seal taga. See ettevalmistus oli toimunud juba aastakümneid. Ma olin selleks ajaks – 16–17-aastaselt – juba Linnart Mälli tõlgitud „Daodejingi“ pähe õppinud, samuti budistliku kaanoni. Mis mõtet on pähe õppida? Sest milleks neid kaasa tassida! Täiesti praktiline asi. Hiljem sain aru, et mu intuitsioon oli olnud õige, kuna ka mungad õppisid kõik pähe. Sest mis on lihtsam sellest, kui sa omad küsimust ühes ajupoolkeras ja teises ajupoolkeras omad kohe vastust samale küsimusele, sest sul on materjal peas!