Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 9

Lasteaeda mäletan. Mäletan, kuidas ma seal kukkusin, otsaesise ära lõin ning küll oli palju verd, kõik sabisid ja sebisid ja kiirabi käis. Siis olin kodus. Küll oli vahva, sai pikali olla ja vaadata lage. Mulle meeldis lage vaadata. Seal oli vahva lugu, see lagi kõneles mulle alati – vaatamata sellele, et oli valget värvi, selge ja puhas. Kuid seal oli krobelisusi. Need tekitasid mingeid seoseid, see oli meditatsioon haiges seisundis olekust.

Esimene klass möödus mul kopsuhäda pärast Valga rajoonis Helme sanatoorses internaatkoolis. Seal olid astma- ja pneumooniahädalised koos. Ema-isa käisid mind igal teisel pühapäeval vaatamas, suurematel vaheaegadel sain ka Tallinnasse koju ja suvi möödus maal. Selline rutiin.

Teise klassi olin Tallinna lähedal Kose sanatoorses koolis, mis oli omal ajal Konstantin Pätsu poolt asutatud kopsuhaigete tarvis. Seal möödus mul teine klass, aga kolmandas-neljandas-viiendas-kuuendas klassis olin jälle Helmes tagasi, sest Helme mõjus paremini.