Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 14

Kuna mul sporditegemine õnnestus hästi, alustasin Tallinnas kohe ka erinevates ringides käimist. Ühe vahejuhtumiga seoses tuli see, et hakkasin siis džuudos käima. Mul oli tekkinud mingi sõnelus ja sain seepeale korralikult tappa, lausa nii õnnetult, et olin kolm päeva haiglas – olin saanud kergema peapõrutuse. Sealt jõudsin otsusele, et ma ikkagi võiksin tugev olla ja ennast kaitsta – mis see siis olgu! Tekkis soov karatega tegelema hakata. Ei läinudki kaua, kaks aastat tõsist trenni ja olemist, kui oligi Eesti juunioride meistri tiitel käes. Käisin trennis Igor Neemre juures. Meil oli Tartu maanteel saal, kus trenni tegime, samuti tegime seda sealsamas 16. keskkoolis. Hiljem, kui teatav tase oli saavutatud, siis ma hakkasin käima ka teiste treenerite juures. Karatekommuun ei olnud eriti suur, seal oli neli-viis tõsist tegijat, kes ka võistlustel jagasid 1.–5. kohta.

Füüsilises tegevuses on samamoodi nagu väiksena tikuga tähti taga ajades, et sa teed üht ja sama liigutust mitte kümme või sada, vaid tuhandeid kordi. Rutiinne teadlik tegevus, oma hingamise rütmi, oma südame kuulamine on väärtused omaette, kui selles kehas tõesti sünnitada midagi sellist, mis on igavikuline – ja kui need oskused saavad lapsepõlves mingi juurdumise, ei ole välistatud, et need kõrgemas eas samal viisil edasi elavad. Lihtsalt keskkond muutub ja see, millele keskendutakse, muutub. See on pidev ring, mida käiakse, millel on oma algus ja oma lõpp, aga mis on üks tervik. Kui sellise terviku tunnetamine ja teadmine tuleb varakult, siis on tõesti võimalik liigutada suuri asju ja samas ka vabaneda kõigest sellest, mis võib olla väga ekslik ja kuri selles maailmas. Sisemine võitlus saab alguse mingist välisest tõukest. Samas kui seda välist tõuget ei taju või ei tea, siis mingil momendil tehakse ikka väga mustvalgelt selgeks, mis on õige ja mis saab olla ainult õige.