Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 10

On 2014. aasta septembri kolmas nädalavahetus ja ma pean pärastlõunal Artipelagi minema. Aga hetkel käib saiakeste küpsetamine.

Me küpsetame neljakesi, kogu perega, ja me oleme kindlalt otsustanud, et see õnnestub. Peab õnnestuma.

Kui me suudame rahulikult küpsetada, nagu tavaliselt, siis sööb Greta ka, nagu tavaliselt, ja kõik saab korda. Lihtne kui lapsemäng. Saiakeste küpsetamine on ju meie kõigi lemmiktegevus.

Nii me küpsetame ja tantsime köögis, etendades inimkonna ajaloo kõige positiivsemat ja õnnelikumat saiapidu.

Ent kui saiakesed on valmis, saab pidu järsku otsa. Greta võtab ühe ja nuusutab seda. Ta istub, saiake käes, ja püüab suud avada, aga justkui ei saa. Me näeme, kuidas ta ei saa.

„Söö nüüd, kullake,” ütleme Svantega kooris.

Alguses rahulikult.

Siis veidi otsusekindlamal toonil.

Siis kogu meis varjul olnud meeleheite ja jõuetustundega.

Ja lõpuks kisendame välja oma hirmu ja lootusetuse.

„Söö ometi!!!! Kas sa ei saa aru, et sa pead sööma?! Kui sa ei söö, siis sa sured ära!!”

Siis saab Greta oma esimese ärevushoo. Ta teeb sellist häält, mida me tema suust mitte kunagi kuulnud ei ole. Ta toob kuuldavale põrgukisa, mis kestab üle neljakümne minuti. Viimati kuulsime teda karjumas imikuna.

Ja siis ma istun, hoian Gretat süles ja Moses lamab meie kõrval, märg nina vastu Greta pead.

Saiakesed vedelevad hunnikus köögipõrandal.

Tunni pärast on ta maha rahunenud ja me ütleme, et me ei söö enam saiakesi ja kõik on hästi.

„Pole hullu, küll kõik saab korda.”

Siis on mul aeg etendusele sõita. Etendus on päevane, matinee. Pere sõidab minuga Artipelagi kaasa ja autos küsib Greta:

„Kas ma saan terveks?”

„Loomulikult saad sa terveks,” vastan mina.

„Millal ma terveks saan?”

„Ma ei tea. Varsti.”

Auto peatub muljetavaldava välimusega hoone ees.

Lähen lava taha ja hakkan häält lahti laulma.