Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 21

Pool aastat pärast seda, kui Greta diagnoosi sai, on elu mingil määral tagasi argirutiini loksunud. On aasta 2015 ja Greta käib uues koolis. Mina olen oma kalendrit tühjendanud ja töötan säästurežiimil.

Beata käib neljandas klassis. Ta elab ja hingab muusikast ja tantsust. Ta on täielikus vaimustuses Briti tüdrukutebändist Little Mix ja tema toa seintel on bändiliikmete pildid, Perrie, Jade, Jesy ja Leigh-Anne. Ise on ta väike muusikageenius.

Ma võin ooperi kahe päevaga pähe õppida, kui vaja, ja ma ei tea peaaegu kedagi, kellel oleks minust parem muusikaline kuulmine – välja arvatud Beata.

Ta on laulnud laval tuhandete inimeste ees ja otsesaates „Allsång på Skansen” ja võtnud puhtalt kõik noodid, hetkekski närvi minemata.

Ma pole kunagi näinud ega kuulnud, et keegi omandab muusikat nii kiiresti kui tema.

Ent samal ajal, kui meil on Greta eest hoolitsemisega käed-jalad tööd täis, muutuvad Beata vihapursked üha sagedasemaks. Tema raevukus on midagi enamat kui teismeea trots, kuigi ta on alles kümnene. Midagi enamat kui tavaline tõrksus või jonn.

Koolis on kõik kõige paremas korras.

Aga kodus tabab teda täielik kokkuvarisemine, krahh. Ta ei suuda enam üldse meiega koos olla.

Teda ärritab kõik, mida me Svantega teeme. Võib-olla on asi selles, et meie juuresolekul võib ta end vabaks lasta ja sotsiaalse mängu sinnapaika jätta. Ta on ülitundlik ja meie seltskonnas tohib ta ju kontrolli kaotada ja valada välja oma frustratsiooni helide, maitsete, riiete ja kõige muu pärast, mida on liiga palju ja liiga raske vastu võtta.

Beata ei tunne end hästi. Kuid me ei ole veel aru saanud, mil viisil. Me ei mõista ka seda, kui tühjakspumbatud me ise oleme pidevatest katsetest argipäeva kuidagimoodi koos hoida. Ega ka seda, kuivõrd väsimus meie otsustusvõimet mõjutab.