Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 9

Hommikusöök: 1/3 banaani. Aeg: 53 minutit.

Meil on seinale kinnitatud valge A3-paber, kuhu paneme kirja kõik, mida Greta sööb, ja kui kaua see aega võtab. Seda ei ole palju. Ja see ei käi kähku. Kuid Stockholmi söömishäirete keskusest öeldakse, et see meetod on tihti pikapeale tulemusi andnud. Iga söögikord pannakse kirja ja nii tekib nimekiri toitudest, mida ta suudab süüa, mida ta võib suuta mõne aja pärast süüa ja mida ta tahaks suuta süüa.

Nimekiri on lühike:

Riis, avokaado ja gnocchi’d.

On teisipäev, 8. november, ja me kõlgume kusagil põrgu ja Kungsholms Strandi tänava vahel. Kool algab viie minuti pärast. Aga Greta ei lähe täna kooli. Ta ei lähe terve see nädal kooli.

Eile saime Svantega taas koolist meili, kus öeldi, et kool on Greta puudumiste pärast „mures”, kuigi juhtkond oli saanud juba mitu selgitavat kirja nii arstidelt kui ka psühholoogidelt.

Teavitan veel kord kooli juhtkonda meie olukorrast ja nad vastavad omakorda, et loodetavasti tuleb Greta esmaspäeval kooli, et saaksime selle probleemi lahendada.

Kuid Greta ei lähe esmaspäeval kooli. Greta lõpetas kaks kuud tagasi söömise ja kui just ootamatut muutust ei toimu, pannakse ta järgmisel nädalal Sachsska lastehaiglasse sisse.

Lõunat sööme diivanil istudes, vaadates DVD-lt „Once upon a time’i”. Sellel on mitu hooaega, millest igaüks kestab umbes pool geoloogilist ajastut. See sobib meile hästi. Vajame oma söögikordadeks hirmpalju aega.

Svante keedab gnocchi’sid. On väga oluline, et need tuleksid täpselt õige konsistentsiga, muidu ei kõlba need süüa. Gnocchi’d on väikesed kartulitäidisega pastaklimbid, ragbipalli kujulised ja umbes Dumle kommi suurused.

Paneme teatud koguse taldrikule, kusjuures õige kogus on kriitilise tähtsusega: kui neid on liiga palju, ei söö meie tütar midagi, kui liiga vähe, ei saa ta piisavalt süüa. Otse loomulikult sööbki ta liiga vähe, aga siin loeb iga suutäis, midagi ei saa lasta raisku minna.

Siis asub Greta gnocchi’sid sorteerima. Pöörab neid ringi. Vajutab ja alustab otsast peale. Kahekümne minuti pärast hakkab ta sööma. Ta limpsib ja imeb, mälub imetillukesi suutäisi. See võtab aega. Üks filmiosa saab läbi. Kolmkümmend üheksa minutit. Paneme peale järgmise osa ja kirjutame üles ajavahemikud, suutäite arvu osa kohta, kuid me ei ütle midagi.

„Mul on kõht täis,” ütleb ta järsku. „Ma rohkem ei jaksa.”

Vaatame Svantega teineteisele otsa. Peame oma meeleheidet varjama, sest oleme hakanud aru saama, et ainult see aitab. Oleme proovinud ka teisi taktikaid. Kõiki mõeldavaid viise.

Oleme järsul toonil käskinud. Oleme karjunud, naernud, ähvardanud, anunud, palunud, nutnud ja pakkunud altkäemaksuks kõike, mida meie fantaasia on võimaldanud. Aga see viis paistab kõige paremini toimivat.

Svante läheb seinale kinnitatud paberi juurde ja kirjutab:

Lõuna: 5 gnocchi’t. Aeg: 2 tundi ja 10 minutit.