Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 19

2010. aasta talvel elame Brüsselis rue du Fossé aux Loups’il ühes üsna päevinäinud korteris. Meie noorem tütar Beata on just neljaseks saanud ning ühel mu vabal päeval sõidame Antwerpeni ja läheme loomaaeda. Täitõrjevahendi pudel on Brüsselisse lennates suures kohvris lõhkenud ja nüüd lõhnavad kõik meie asjad täišampooni järele. Kõik Pipi ja Madlikese DVD-d on rikutud ja terve trepikoda haiseb täitõrje järele.

Tõuseme varakult ja kell ei ole veel kümmegi, kui oleme juba valmis Midi jaamas rongile minema. Veel viimane asi: Beata peab puhtad sokid jalga panema. Ta on paljude asjade suhtes ülitundlik ja riietus ei ole siinkohal erand.

„Ei! See on nii kare!” karjub ta esikupõrandal vingerdades, kui näiteks pusa või püksid ei tundu mugavad. Vahel peame ta lifti tõstma ja teda vankris riietama, kuid on päevi, kui isegi see ei õnnestu, kui kõik veab viltu ja ükski tavaline nipp ei aita.

See ei saa nõnda jätkuda.

Nii et täna ei anna ka meie järele. Beata peab enne minekut puhtad sokid jalga panema. Aga ta keeldub.

Kahe tunni pärast teeme ettepaneku panna jalga need vanad mustad sokid, mida ta on varsti kuu aega kandnud.

Ta keeldub.

Vanematena on meie asi piire seada, endale kindlaks jääda. See ei ole loomulikult esimene kord, kuid täna on meil Svantega terve päev aega, nii et me ei kavatse järele anda.

Kell kaks väljume korterist ja sõidame rongiga Antwerpeni.

Beatal pole endiselt sokke kingades. Ta kõlgutab rongiistmel rahulolevalt jalgu.

Duell on läbi ja Beata väljus sellest võitjana.

„Sinuga võrreldes on Lärmisepa tänava Lota nagu Mahatma Gandhi,” ütleb Svante naerdes.

Beata naeratab oma kõige üleannetumat naeratust ja see muudab ta alati täiesti vastupandamatuks. Kõik ta ümber sulavad.

Beata on rahul.

Me läheme loomaaeda.