Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 20

Inglise keeles öeldakse selle kohta meltdown. Plahvatuslikud tunded muudkui kogunevad, kuni inimene ei suuda neid enam talitseda ja tema käitumine väljub normaalse käitumise piiridest.

Üks Beata esimesi meltdown’e oli jõuluõhtul, mõni kuu enne väljasõitu Antwerpeni loomaaeda.

Ta ei tulnud kogu selle ootuse ja kõigi nende muljetega toime, tema tunnetes tekkis täielik kaos ja tal tuli hoog peale.

Miski ei suutnud teda maha rahustada ja asi lõppes sellega, et me maadlesime põrandal, kuni ta lõpuks mu süles rahunes.

„Kas sa ei saa aru, mida sa teed?” nuuksusin ma meeleheites.

„Saan.”

„Aga miks sa siis teed nii?”

Beata nuttis ise ka.

„Ma ei tea.”

Nii mõnedki märgid viitasid sellele, et kõik ei olnud päris nii, nagu peaks, aga mis see aitas. Meie pidasime normaalseks karjuda, kätega vehkida ja nelja-aastaselt tema käitumise kohta aru pärida, olime nagu kaks idiooti.

„Ma arvan, et Beatal on ATH,” ütlesin hiljem Svantele. „See ei ole lihtsalt tavaline jonn.”

Ma ei tea, miks ma just siis sellele järeldusele jõudsin, ja isegi kui ma tean, et hoolimata meie kahtlustest ei oleks me veel väga palju aastaid abi saanud, soovin ma, et oleksime sellesse tõsisemalt suhtunud.

Alles tükk aega hiljem mõistsime, kui raske on ikkagi tunnistada, et olukord on kõike muud kui normaalne. Pigem kannatad ja püüad kohaneda. Nagu ikka.

Beata on lasteaias ja mujal väljaspool kodu tõeline väike ingel. Nutikas, lahke, tagasihoidlik ja imearmas. Ta oskab suurepäraselt sotsiaalses mängus kaasa teha ja väikseimgi vihje selle kohta, et võiksime lasteaiaõpetajatele tema kodusest käitumisest rääkida, viib ta täiesti endast välja.

Me muidugi ei tea, et see on tüdrukute puhul aktiivsus-ja tähelepanuhäire varane märk. Kust me peaksimegi seda teadma? Selle kohta ei ole ju mingit rahvavalgustuskampaaniat läbi viidud.

Me teame vaid seda, mida teame. Ja teeme vaid seda, mida oleme õppinud tegema. Lastele tuleb seada piire ja neid tuleb õpetada käituma. Nii me siis väljendume edasi rangelt.

Me jätkame kasvatustööd. Me seame selgeid piire. Me tormame autosse, guugeldame telefonis hotelle ja sõidame põhja poole. Åre suusakeskusesse. Kuna me ei saa perena hakkama, kui oleme vaid neljakesi, arvab Svante, et kui hotellides ja restoranides ümbritsevad meid teised inimesed, on kõik hästi. Või vähemalt parem, ja „küll te näete, kõik laheneb”.

Ja see mehelik ratsionaalne mõtteviis toimib! Kui mitte arvestada mõningast higistamist, stressi ja pisaraid lastemäel, ongi kõik hästi. Saame hakkama.

Me õpime suusatama, joome kuuma kakaod ja sööme viinereid friikartulitega.

Pärastlõunal sulistame basseinis ja seejärel sööme restoranis.

Meil on igati mõnus.

Oleme probleemi lahendamise edasi lükanud, selle vaiba alla pühkinud, et vaid koolivaheaeg rahulikult mööda saata. Eelistame pealispinda sisule, nagu meile on õpetatud. Varjame oma kõrvalekaldeid ja nõrkusi. Suuname pilgu otse ette ega vaata kordagi kõrvale.