Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 6

Olen laval publiku ees laulnud kuueaastasest saadik. Kirikukoorid, vokaalansamblid, džässbändid, muusikalid, ooperid. Minu armastus laulu vastu on piiritu – ma pigem ei liigitaks end ühegi žanri alla ega laseks end lahterdada. Minu ampluaa on väga lai. Laulan mida tahes, peaasi, et muusika on hea.

Meelelahutusalal öeldakse, et mida selgepiirilisem artist sa oled, seda rohkem kokaraamatuid võid välja anda – ja mul on neid silmatorkavalt vähe ehk mitte ühtegi.

Kuid viimased viisteist aastat olen ma, vähemalt iseenda silmis, järginud üsna selget joont, püüdes kombineerida kunstilisi kõrgusi laialdaste publikuhulkadega. Olen püüdnud muuta keerulise pisut lihtsamaks, peene kultuuri veidi vähem peeneks, kitsa natuke laiemaks. Ja vastupidi.

Olen käinud oma teed. Alati vastuvoolu ja peaaegu alati üksi. Muidugi välja arvatud siis, kui Svante on olnud minu kõrval.

Sellest, mis alguses põhines instinktil ja intuitsioonil, kujunes aastatega välja meetod. Peaaegu et vastutus, veendumus, et neil, kellel on võimalus oma tegevusala edasi arendada, lasub ka kohustus seda teha.

Meie Svantega kuulume selle tillukese vähemuse hulka, kellel see võimalus lõpuks avanes.

Ja me pingutasime.

Me oleme kultuuritöötajad. Omandanud hariduse ooperi-, muusika- ja teatrikõrgkoolides ning töötanud pool elu vabakutselisena või mõnes asutuses. Me teeme seda, mida kultuuritöötajad ennekõike peaksidki tegema. Me rabame tööd teha, et kindlustada oma tulevikku ning saavutada ainus ja igavene eesmärk: jõuda uue publikuni.

Me tuleme täiesti erinevatest oludest, kuid meil on alati olnud samad eesmärgid, algusest peale.

Erinevad, aga sarnased.

Kui ma jäin ootama meie esimest last Gretat, töötas Svante Östgötateaternis, Riksteaternis ja Orionteaternis. Korraga. Mul endal oli mitu siduvat lepingut eri ooperiteatritega üle Euroopa. Tuhande kilomeetri kaugusel teineteisest arutasime telefonis, kuidas uue argipäevaga hakkama saada.

„Sa oled omal alal maailma parimate hulgas,” ütles Svante. „Olen seda lugenud vähemalt kümnest ajalehest, samas kui mina olen Rootsi teatris umbes nagu bassimees. Ja sina teenid ikkagist kõvasti rohkem kui mina.”

„Ikkagi.”

„Sa teenid ikkagi kõvasti rohkem kui mina.”

Protesteerisin moepärast, aga otsus oli tehtud ja pärast oma viimast etendust lendas Svante minu juurde Berliini.

Järgmisel päeval helises Svante mobiiltelefon, ta võttis vastu, seisis Friedrichstrassele avaneval rõdul ja rääkis mõned minutid. Oli mai lõpp ja väljas valitses juba lämmatav kuumus. Me ei olnud veel poolt aastatki koos olnud.

„Nii kuradi tüüpiline,” ütles ta naerdes, kui oli kõne kinni vajutanud.

„Kes see oli?”

„Erik Haag ja veel üks tüüp. Nad käisid eelmisel nädalal Orionis etendust vaatamas.”

Svante oli mänginud koos Helena af Sandebergiga näidendis, mille oli kirjutanud „Trainspottingu” autor Irvine Welsh, nad tegid seal narkot ja mässisid laipu toidukilesse.

„Kepi mind!” karjus Helena oma repliiki Svantele mitu korda nädalas sellest ajast peale, kui lavastus välja tuli.

Ma olin kohutavalt armukade.

„Nad teevad Rootsi Raadios üht huumorisaadet ja leidsid, et ma oskan publikut naerma ajada, ja küsisid, kas tahaksin proovida. Just sellist kõnet olen ma kogu aeg oodanud …”

„Ja mida sa vastasid? Sa ju ikka lähed!?” Puurisin teda pilguga.

„Ütlesin, et olen oma raseda tüdruksõbra juures ja et ta töötab välismaal.” Ja ta vaatas mind puuriva pilguga vastu.

„Sa ütlesid ära?”

„Jah. Ma pean siia jääma. Me teeme seda koos, muidu ei tule sellest midagi välja.”

Ja nii läkski.

Mõni nädal hiljem istusime Staatsoperis „Don Giovanni” esietenduse peol ja Svante selgitas maestro Barenboimile ja Cecilia Bartolile, et ta on nüüd koduperenaine.

„So now I’m a housewife.”

Nii jätkasime kaksteist aastat. See oli kurnav, aga ka tohutult lõbus. Igas linnas elasime kaks kuud ja sõitsime siis järgmisesse. Berliin, Pariis, Viin, Amsterdam, Barcelona. Ringiratast.

Suved veetsime Glyndebourne’is, Salzburgis või Aix en Provence’is. Nagu kõik tuntud ooperi- või muu klassikalise muusika lauljad.

Harjutasin umbes 20–30 tundi nädalas, ülejäänud aja olime koos. Vabad. Ei mingeid sugulasi, välja arvatud Svante ema Mona. Ei mingeid sõpru. Ei õhtusööke. Ei pidusid. Ainult meie.

Beata sündis kolm aastat pärast Gretat ja me ostsime V70, et kõik nukumajad, mõmmid ja kolmerattalised ära mahuksid. Elu jätkus ikka samamoodi. Täispööretel. Need olid fantastilised aastad. Talvel istusime ilusates valgusküllastes sajandivahetuse korterites põrandal ja mängisime tütardega ning kevade saabudes uitasime üheskoos rohetavates parkides.

Meie argipäev ei sarnanenud kellegi teise omaga. Meie argipäev oli täiesti imeline.