Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 16

Seda, mis meie vanema tütrega juhtus, ei ole võimalik mingi tähekombinatsiooni või eripäraga lihtsal moel ära seletada. Lõpuks ei tulnud ta selle kõigega enam toime.

Meil, kes me elame ühiskonnas, kus on kõike külluses, ei ole raha, et aidata sõja ja terrori eest põgenevaid inimesi – inimesi nagu sina ja mina, kuid kes on kaotanud kõik.

Ühes tunnis vaatab Greta klass filmi sellest, kui palju prügi on ookeanides. Plastist koosnev saar ulbib Vaikse ookeani lõunaosas ringi ja see on Mehhikost suurem. Greta nutab terve filmi aja. Tema klassikaaslased on loomulikult samuti häiritud. Enne tunni lõppu teatab õpetaja, et esmaspäeval tuleb talle asendaja, sest ta sõidab nädalavahetusel New Yorki lähedale Connecticutti pulma.

„Ooh, veab sul,” ütlevad õpilased.

Koridori jõudes on Tšiili ranniku lähistel ulpiv plastsaar juba unustatud. Karusnahkse kraega sulejopede taskust võetakse välja Iphone’id ning kõik, kes on New Yorgis käinud, räägivad õhinal sealsetest poodidest, ja kui äge oli šopata Barcelonas ja Tais, kus on nii odav, ja keegi teatab, et sõidab emaga kevadvaheajal Vietnami ja Gretal jookseb juhe kokku.

Lõunaks on hamburger, aga ta ei suuda süüa.

Koolisööklas on palav ja kitsas. Lärm on peaaegu kõrvulukustav ja järsku ei ole rasvane lihatükk taldrikul enam toit. See on puruks hakitud lihas, mis kuulus elusolendile, kellel olid tunded, teadvus ja hing. Prügisaar on alatiseks tema silma sarvkestale jäädvustunud.

Ta nutab ja tahab koju, aga ei saa, sest siin koolisööklas peab sööma surnud loomi ja rääkima firmariietest, meigist ja mobiiltelefonidest.

Peab kuhjama taldrikule toitu, ütlema, et see on vastik, sorkima selles natuke ja viskama siis kogu portsu prügikotti – ilma et sinu puhul kahtlustataks autismi või anoreksiat või mõnd muud tülikat nähtust.

Gretal on diagnoos, aga see ei välista võimalust, et temal on õigus ja meie kõik eksime.

Sest kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta lahendada võrrandit, millega kõik teised olid juba hakkama saanud; võrrandit, mille lahendamine tagas igapäevaelu toimimise.

Sest tema nägi seda, mida teised ei tahtnud näha.

Greta kuulus selle väikese vähemuse hulka, kes nägi meie tekitatud süsihappegaasi palja silmaga. Seda nähtamatut. Värvitut, lõhnatut ja helitut kuristikku, mida meie põlvkond on otsustanud ignoreerida. Ta ei näinud seda muidugi otseses mõttes, aga ikkagi. Ta nägi, kuidas kasvuhoonegaasid imbusid meie korstendest välja, kerkisid tuulega ülespoole ja muutsid atmosfääri hiiglaslikuks nähtamatuks prügimäeks.

Tema oli laps, meie nagu see kuningas.

Ja me kõik olime alasti.