Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 8

Olin teadvuseta umbes kümme minutit, nagu ma hiljem kuulsin. Publikule teatati, et etendus viibib kahjuks mõne minuti.

Eesriide taga käis muidugi kibe arutelu, kuidas olukorda lahendada, aga mul oli täiesti ükskõik, sest teadsin täpselt, mida teha.

Oli aeg sellele kõigele igaveseks lõpp teha.

Võtsin lonksu vett ja noogutasin dirigendile.

„Saad sa püsti tõusta?”

„Ei.” Ma tõusin püsti.

„Saad sa käia?”

„Ei.” Hakkasin lavaukse poole minema. Kohtasin enda ümber murelikke pilke.

„Aga kas sa laulda saad?”

„Ei,” ütlesin ma, noogutasin etenduse juhile ja astusin lavale.

Kohalviibinute väitel oli aplaus erakordne. Rahvas seisis püsti ja huilgas teistmoodi kui muidu.

Lava taga olid kõik õnnejoovastuses. Nagu filmis. Kuningas ja kuninganna hüüdsid hurraa ja kõigil oli rääkides suu kõrvuni.

Nagu slow motion. Aegluubis.

Pernilla aitas mul kostüümist ja parukast vabaneda.

„Ära Svantele räägi, mis juhtus. Ta hakkab asjata muretsema.”

Pernilla noogutas sõnatult.

Ülalt fuajeest tungisid garderoobi hääled – rootsi, prantsuse, saksa, hispaania keeles.

Inimesed olid nii õnnelikud. Ja kui mind taksosse kanti, nägin, kuidas nad šampanjaklaase tõstsid ja kokku lõid. Ta elagu, hurraa, hurraa.

Istusin tagaistmel ja nutsin terve tee linna.

Mitte kurbusest. Mitte kergendusest. Mitte sellepärast, et kõik oli nii, nagu oli.

Ma nutsin, sest ma ei mäletanud etendusest mitte midagi.

Mind nagu poleks seal olnudki.