Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 11

Võin end muidu tunda ükskõik kui halvasti, kuid laval tunnen end alati hästi. See on minu pelgupaik. Kuid nüüd on mingi piir ületatud ja iga „Xerxese” etendus on otsast lõpuni pilkane pimedus. Ma ei taha seal seista. Ma ei taha seal olla. Tahan olla kodus oma laste juures. Tahan olla ükskõik kus mujal kui selles kuradi nõmedas Artipelagis.

Ja üle kõige tahaksin osata vastata Greta küsimusele: „Millal ma terveks saan?”

Aga mul ei ole vastust. Kellelgi ei ole, sest kõigepealt tuleb selgusele jõuda, milles tema haigus seisneb.

Kõik saab alguse kliinikus, kui kool on juba mõni kuu käinud. Sellest on möödas paar nädalat, kui hakkasime tähele panema, et Gretaga on midagi justkui korrast ära, ja mõni päev pärast proovide andmist helistab meile üks noor arst.

Ta ütleb, et proovid ei ole päris korras, ja soovitab meil sõita Astrid Lindgreni lastehaiglasse, kus võetakse põhjalikumad proovid.

„Kas broneerime aja?” küsib Svante.

„Ei,” vastab arst. „Ma arvan, et peaksite kohe sinna sõitma.”

Viisteist minutit hiljem oleme Greta koolist peale võtnud ja sõidame erakorralise meditsiini osakonda. Seal anname taas proove ja siis jääb üle ainult oodata.

Me ootame. Stress ja mure aina kasvavad. Helistame vanaemale, et ta Beata koolist ära tooks.

Mõne tunni pärast tuleb üks uus arst meiega rääkima. Osa näitajaid viitab, et midagi on valesti, aga nad ei leia, mis nimelt. Svante vajub põrandale kössi ja järgnevad tunnid veedame justkui vabalangemises.

Põrguväravad on paotunud ja me tammume läbivaatusruumis edasi-tagasi, nagu paljud enne meid ja paljud ka edaspidi.

Oleme ostnud kilepakendis baguette’i karriseguga ja see ootab ukse juures metalltaburetil. Istun põrandal, Greta süles, ja püüan rääkida lõbusatest asjadest.

Oleme viimastel aastatel sageli neid tunde meenutanud. Ehkki mitte kunagi üksikasju. Svante mäletab, kuidas tal koridoris põlved nõrgaks läksid, ja mina mäletan seda lõputult rõhuvat pimedust, mis ümbritses meid ja teisi peresid, kes me seal väikestes ooteruumides istusime. Aga ma mäletan ainult seda vähest, mis ma mäletamiseks välja olen valinud. Ülejäänule ei jaksa ma mõelda.

Piisab sellest, kui aeg-ajalt, kas või sekundikümnendikuks vilksamisi neid mälestusi riivata, et asjad paistaksid jälle õiges perspektiivis.

Veel üks arst astub sisse. Ta nihutab kilepakendis baguette’i, istub taburetile, loeb kõik tulemused ette ja rahustab meid. Nad kontrollisid ja kõik paistab olevat korras. Pole vähimatki märki sellest, et miski oleks valesti, ja me võime, jumalale tänu, kergemalt hingata ja koju sõita.

Polnud just kuigi tore sel päeval veel lavale minna, aga see oli pehmelt öeldes luksusprobleem, kui mõelda nendele vanematele, kes ei saanud sel pärastlõunal haiglast koju sõita; peredele, kes pidid jääma sinna haiglaruumidesse põrguväravate ette.

*

Mõni päev hiljem helistatakse meile Astrid Lindgreni lastehaiglast. Arst soovitab meil pöörduda laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse. Ta ei leidnud proovidest midagi, mis selgitaks, miks Gretal on tekkinud nii suur probleem söögiisuga.

„See on varases puberteedieas tüdrukute seas üsna tavaline,” ütleb arst. „Põhjused on väga tihti pigem psühholoogilised kui meditsiinilised.”