Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 12

Mõnikord on keha meist targem. Mõnikord kasutame oma keha, et öelda midagi, mida me muidu ei ole võimelised väljendama. Ja vahel, kui meil napib oma tunnete kirjeldamiseks jõudu või sõnu, kasutame oma keha tõlgina.

Söömise lõpetamine võib tähendada erinevaid asju.

Küsimus on selles, mida.

Küsimus on, miks.

Ma ei kujuta ette, et oleksime suutnud seal Astrid Lindgreni lastehaigla ooteruumis seda baguette’i süüa, ja mõte sellest, et Greta tunneb ennast kogu aeg nii nagu meie siis, närib meid pidevalt.

Otsime Svantega lakkamatult vastuseid. Veedan öid, lugedes internetist kõike anoreksia, autismi ja söömishäirete kohta. Oleme veendunud, et anoreksia see ei ole. Kuid ikka ja jälle öeldakse meile, et anoreksia on väga salakaval haigus, mis teeb kõik, et teda ei avastataks.

Nii et me ei sulge seda ust.

Elu on kaos ja mingit loogikat pole mõtet otsida. Loen selliste nähtuste kohta nagu ülitundlikkus, gluteenitalumatus, kuseteedepõletik, PANDAS ja neuropsühhiaatrilised diagnoosid.

Päevad läbi istun telefonis, helistan hommikust õhtuni ja teen pausi ainult selleks, et sõita Artipelagi ja anda etendus. Samal ajal kui Svante teeb kõik, et Greta ja Beata tunneksid end nagu tavaliselt.

Helistan laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse, nõuandetelefonile, arstile, psühholoogidele ja igale vähegi mõeldavale pooltuttavale, kes võiks asjast midagigi teada või osata nõu anda. See on üks lõputu telefonikõnede ja „ma tean kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi …” sasipundar.

Adrenaliin hoiab mind ärkvel ja ma isegi ei tunne väsimust.

Hoolimata unetutest öödest ja kadunud söögiisust, mistõttu unustan ka süüa.

Mu sõber Kerstin tunneb Linat, kes on psühhiaater, ja Lina pühendab mulle tundide viisi oma aega. Ta kuulab, annab nõu ja tal õnnestub saada meile Kungsholmeni laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse vastuvõtuaeg.

Greta koolis on psühholoog, kellel on autismi alal suur kogemus. Ta räägib meie mõlemaga telefonis ja ütleb, et loomulikult peame tegema põhjalikud uuringud, aga tema silmis – täiesti off the record – on Gretal ilmnenud selged autismispektri märgid.

„Kõrgfunktsionaalne Asperger,” ütleb koolipsühholoog.

Anname oma parima, et tema juttu omaks võtta, ja see kõlab vaieldamatult väga veenvalt, aga meil on raske leppida asjaoluga, et meie tütar võiks olla autist. Fakt on see, et viimne kui üks meie tutvusringkonnast hüüatab jahmunult, kui nende peal seda autismiteooriat katsetame.

Mitte ükski klišeepilt autismist või Aspergeri sündroomist ei klapi. Kas on koolipsühholoog peast segi või on meil tegemist suure üldrahvaliku teadmistelüngaga.

Siis järgneb rida kohtumisi – psühhiaatriaosakonnast Stockholmi söömishäirete keskuseni, kus räägime veel kord oma loo ära ja arutame, mida saaks teha. Meie räägime ja Greta istub vaikides. Ta ei räägi enam kellegagi peale minu,

Svante ja Beata. Meie räägime kordamööda kõigist üksikasjadest.

Vahel on kohtumisel kuni kuus inimest, ent kuigi kõik on väga abivalmis, ei leia me mingit abi.

Igatahes mitte veel.

Kobame pimeduses.

Pärast kaht kuud söögita on Greta alla võtnud peaaegu kümme kilo, mida on niigi väikese inimese kohta väga palju. Tema kehatemperatuur on madal ning pulss ja vererõhk osutavad selgelt näljale.

Ta ei jaksa enam treppidest käia ja depressioonitestides on tal kõrgeimad näitajad. Selgitame oma tütrele, et peame valmistuma eluks haiglas, ja kirjeldame talle, kuidas toidetakse inimest, kes ei söö, nimelt voolikute ja tilgutiga.