Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 5

Kasvasin üles Sandvikis ridaelamus. Ema oli diakon ja isa töötas Sandviki kaevanduse finants- ja maksujuhina. Mul on kolm aastat noorem õde Vendela ja üksteist aastat noorem vend Karl-Johan, kelle ema ristis Loa Falkmani järgi, sest Loa oli tema arvates stiilne mees.1

See on ainus seos klassikalise muusika ja ooperiga, mille kodust kaasa sain.

Me laulsime palju. Rahvamuusikat, Abbat, John Denverit ja laias laastus olime väga tavaline Rootsi väikelinna pere. Ainsaks erinevuseks võiks vahest pidada mu vanemate pühendumust ühiskonna nõrgematele.

Kodus Vallhovis valitses humanism ja abivajajate aitamine oli enesestmõistetav. See oli peretraditsioon, mille mu ema sai kaasa oma isalt, Ebbe Arvidssonilt, kes oli Rootsi kirikus kõrgel kohal ning oikumeenia ja nüüdisaegse humanitaartegevuse teerajaja. Nii et põgenike ja dokumentideta inimeste majutamine oli minu lapsepõlves tavaline nähtus.

Vahel oli keeruline.

Aga saime hakkama.

Kui me üldse kuhugi sõitsime, siis ema parima sõbranna juurde, kes oli nunn, ja mõnel suvel elasime tema kloostris Põhja-Inglismaal. Küllap ma sellepärast vannungi laval nii tihti. Omamoodi lapsepõlveaegne protest, mis ei tahagi päriselt üle minna.

Aga kui Inglise kloostrikoolide magamissaalides veedetud suved ja garaaži majutatud põgenikud välja arvata, olime nagu iga teine pere.

Nagu öeldud, me laulsime, ja ma tõesti armastasin laulda, ma laulsin kogu aeg.

Laulsin absoluutselt kõike – mida raskem pala, seda toredam.

Põhjus, miks minust hiljem just ooperilaulja sai, oli küllap see, et ma armastan väljakutseid. Oli ju ooperit laulda veel kõige raskem ja seega kõige toredam.