Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 22

Saabub sügis ja Euroopa on läbi elanud suurima pagulaskriisi pärast Teist maailmasõda. Ehkki üldsust see kriis eriti ei puudutanud, peale migratsiooniameti töötajate või tuletõrjujate, kes pidid pea iga öö käima pagulaslaagrites tulekahjusid kustutamas.

Meie mõtleme, et suurima pagulaskriisiga pärast Teist maailmasõda ei saa ju ükski ühiskond hakkama, ilma et eraisikud käised üles kääriksid ja appi tuleksid. Nõnda me siis teeme, mida suudame.

Beata ja Greta tahavad meeleldi veel rohkem aidata ja pakuvad välja, et võiksime oma suvila Ingaröl pagulastele elamiseks anda, ning novembris kolibki üks väike pere sisse, me hangime neile bussikaardid ja toitu ja nad võivad seal elada, kuni asüüli taotlemise protsess on läbi. Nädalavahetustel sööme koos kõigi naabritega Süüria toitu ja vaatame Damaskusest pilte.

Greta ainult nuusutab toitu. Kummardub pottide ja pannide kohale. Beata istub meie väljalaenatud diivanil, selg sirge ja eeskujulik naeratus huulil. Ta teeb vapralt Süüria köögiga tutvust. Meie Svantega anname oma parima, et olla head külalised.

Kuid hoolimata sellest, et sõda on meile koju kolinud ja meie voodites on ühenduse „Refugees Welcome” Sickla varjupaiga annetatud Disney multikapiltidega voodiriided, jääb sõda meist siiski liiga kaugele, et seda mõista.

Ja kuidas me ka ei püüaks, kulub meil iga pisikese sammu tegemiseks endiselt nii tohutult energiat, et me ei suuda eriti rohkem midagi vastu võtta, kui siiralt me seda ka ei sooviks. Me oleme liiga väsinud.