Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 26

Diagnooside hulk on plahvatuslikult kasvanud. See tuleb muidugi sellest, et suurenenud on komplikatsioonide arv nendel, kellel kahtlustatakse mõnd diagnoosi – ja need komplikatsioonid on väga tihti tingitud stressist.

Üha suuremal hulgal inimestel on põhjust välja uurida, miks nende argipäev ei toimi, mis sest, et enamiku jaoks paistab see toimivat.

Üha suurem vajadus on tööriistade järele, mis kirjeldavad puuet: neid tööriistu nimetame diagnoosideks. Seepärast on diagnoosid head, need päästavad elusid.

Iseasi on see, et me ei tea, mis täpselt on diagnooside taga, ja meile söödetakse pidevalt ette ekslikke šabloonpilte, mis väga sageli tulevad pigem kahjuks kui kasuks.

Autism, ATH või mis tahes neuropsühhiaatriline häire ei ole iseenesest puue. Paljudel juhtudel on vastupidi tegemist just supervõimete ja loova, raamideta mõtlemisega, millest artistid nii sageli räägivad. Artistid nagu mina, näiteks.

Kuid diagnoosi tõttu tekkinud komplikatsioonid on täiesti võrreldavad puudega; selle puude loovad teadmatus, vale ravi, diskrimineerimine või puudulik sotsiaalne adaptsioon, mida vaatamata vajadusele harva rakendatakse.

Mitmekesi on puude puhul kergem toime tulla. Pereliikmed saavad olukorda leevendada, abiks olla ja omavahel ülesandeid jagada, ja sellest on abi. Õige toetuse ja adaptsiooni korral kahaneb lapse probleem sageli vanuse kasvades. Ent omast kogemusest võime öelda, et ilma õige abita levib probleem kiiresti ja terve pere on suuremal või vähemal määral kaassõltuvuses või invaliidistunud.

Nimelt nii elatakse praegu kümnetes tuhandetes Rootsi peredes – need pered elavad enamjaolt nagu mingis paralleelühiskonnas, millest keegi ei paista midagi teadvat.

Sest siin ei ole mängus majanduslikku huvi. Siin pole lobigruppe. Siin, nähtamatute laste ja nähtamatute perekondade seas ei leidu peaaegu kedagi, kes üldse jaksaks rääkida. See võtab liiga palju jõudu ja õigupoolest ma ei jaksa sellest kirjutada. Sest ridade vahel on lugu, mida ei ole võimalik jutustada.

Lugu, mille dokumenteerimiseks ei ole kellelgi jõudu ega võimalust, sest need, kes on selles osalised olnud, et taha kunagi tagasi vaadata, et meenutada. See on liiga valus. Liiga kurb.

See lugu on kõigi asjaosaliste jaoks liiga alandav – ja seepärast pean ma seda jutustama.

See on mu kohus, sest minul on võimalus end kuuldavaks teha. Pean rääkima sellest, kuidas ma iga päev helistan õpetajatele ja lapsevanematele, et argipäeva talutavamaks ja võimalikuks muuta. Käsitööõpetajale, matemaatikaõpetajale, klassikaaslase isale. Või neist tuhandetest meilidest pedagoogidele hilja õhtul, et lapsed saaksid rahuneda ja uinuda. Olles ikka ja jälle sunnitud neile meelde tuletama, et see, mis on enamikule parim, võib ühele olla halvim.

Kehalise kasvatuse gruppidest, mida peab vahetama, võimatuks osutunud koduste ülesannete vastamisest. Ekskursioonile minemata jätmisest. Otsa lõppenud ravimitest ja apteekidest, mis ei ole retsepti saanud. Kõigist kohale ilmumata jäänud asendusõpetajatest ja unetutest öödest ja psühhiaatriakliiniku ooteliinidest ja koolist saadetud paberitest, mis kunagi kohale ei jõua.

Naabritest, kes kurdavad, katkilöödud seintest ja sõpradest, kes pettunult enam ühendust ei võta. Kõigist mobiiltelefonidest, arvutitest ja Instagrami kontodest, mida tahaks põrgusse saata.

Kõigist antidepressantidest ja rahustitest. Päevadest, mil ma ei tohi kodus magada, sest ma teen häält. Kontsertidest ja muusikapaladest, mida pean õppima keldriruumis. Kaaslastest, kes on öelnud asju Snapchatis.

Kõigist päevadest, kui enam ei jaksa või isegi ei taha. Päevadest, mis on üksainus lootusetu pimedus. Kõigist päevadest – igast päevast viimase viie aasta jooksul –, mil meie pere ei ole saanud koos süüa või on vaevu suutnud ühes ruumis viibida.

Neonatsistliku Põhjala Vastupanuliikumise kleebistest meie majauksel ja meie maja piltidest netis ning õhtutest, kui oleme sõitnud lastepsühhiaatria vastuvõttu, saanud ooteruumis ühe juustuvõileiva ja sõitnud koju tagasi, sest olime kõigest püüdnud piire seada.

Kõigist kodusistujatest: lastest, kes ei suuda enam koolis käia.

Keegi peab rääkima koolisüsteemist, kus üks neljast õpilasest on tõrjutud. Õpilastest, kes jäävad ilma lõputunnistusest, sest koolidel, mis teenivad kümneid miljoneid kasumit, ei ole „õnnestunud” õpetajaid palgata. Maailma kõige tasuvam ebaõnnestumine.

Autismihäirega lastest, keda sunnitakse käima koolis, kus 82 protsenti neist mõnitatakse. Kõigist kriisikoosolekutest koolides ning lapsevanematest ja õpetajatest, kes põlevad läbi. Kõigist, kes on hullemas seisus kui meie.

Seostest autismi ja depressiooni vahel ja lastest, kes võtavad endalt elu.

Kõige mustemast statistikast. Tüdrukute anoreksiast.

Ja kogu sellest põhjatust kurbusest, kurbusest, kurbusest kõigi nende lapsepõlvede pärast, mis on lootusetult raisku läinud, sest me elame ühiskonnas, mis iga päevaga kaasab üha vähem ja vähem inimesi.

Ühiskonnast, kuhu sobitumiseks me pühendame kogu oma aja ja energia, ning ei ole vaja neuropsühhiaatrilist häiret, et näha, kui haige kõik meie ümber on.

Fakt on see, et vahel on inimese jaoks kõige mõistlikum katki minna. Probleem on selles, et pikemas perspektiivis see ei toimi.

Sellepärast me ei annagi alla.

Mis ka ei juhtuks, me ei anna kunagi alla.

Me püüame.

Me lapime üksteist kokku.

Võimalik, et me ei saa kunagi päris terveks, aga alati saab paremaks minna ja see annab jõudu.

See annab lootust.