Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 42

Ebareaalsuse tunne on vaat et kõige hullem. On hetki, kui kliima- ja jätkusuutlikkuse küsimustega kursis olles mõtled, kas oled aru kaotanud.

Hulluks läinud.

Neil puhkudel, kui mõistad, et see, millest koosneb meie argipäev – kõik see, mida me normaalseks nimetame –, on sageli normaalsusest nii kaugel kui üldse võimalik.

Segased hetked, kui kõik su ümber on nagu mingis filmis.

Näiteks konditsioneeriga hotellituba mitme miljoni elanikuga linnas. Neljasaja poega ostukeskus. Sõit lumetormis, kuni jõuad turvaliselt Söderledeni tunnelisse. Toidupood, kus müüakse toiduaineid igast mõeldavast maailmanurgast. Või meelerahu, kui rootsi keelt kõnelev stjuardess sulle sõbralikult naeratades äratundvalt noogutab, kui sa kusagil teisel pool maakera SAS-i lennukisse astud.

Kõik see, mida me ise ja meid argielus ümbritsevad inimesed loomulikuks peavad ja tänu millele tunneme end hetkega turvaliselt, väljaspool ohtu.

Nüüd meenutab see kõik pigem teatridekoratsioone; suurejooneline kujundus inimese ajajärgule: antropotseenile.

Pidu on lõpule jõudnud.

Mäng on läbi.

Siis avaneb üks aken ja uus valgus täidab toa. Ebareaalsusest saab reaalsus.

Kangad ja eesriided lehvivad tuules. Rekvisiidid keerlevad ringi. Maskid ja hääletoonid eemalduvad ning hääbuvad üle lava ja saali. Kõik pööratakse pea peale. Tagurpidi.

Meie, kes me oleme eraldanud oma kultuuri loodusest ja alati pidanud välist fassaadi olulisemaks, oleme äkitselt ületanud nähtamatu piiri. Üksteise järel aeglustame sammu ja justkui seisatame keset seda näitemängu, mis hullunult meie ümber edasi käib.