Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 24

Läheb ainult mõni nädal ja taas kord puruneb meie argipäev kildudeks.

Olen just Stockholmi Linnateatris tööle hakanud ja ma varisen kiiresti kokku. Jõuvarud on otsakorral ja adrenaliinist ei piisa, erinevalt eelmisest korrast Greta puhul.

Kohe üldse ei piisa.

„Kõik saab korda,” ütleb Svante, otsustab mustrit lõhkuda ja Beataga reisile minna, et temaga seal rahulikult suhelda ja teha asju, mida reisil olles tehakse. Mis see ka poleks.

Greta ei saa kaasa sõita oma söömishäire tõttu ja pealegi keeldub ta lendamast, kliima pärast.

„Lendamine on absoluutselt kõige hullem, mida teha,” teatab ta.

Aga ta ütleb, et kui see tema väikest õde aitab, siis peavad nad muidugi sõitma, ja nii lendavadki Svante ja Beata Sardiiniasse ning sõidavad rendiautoga ühte ilusasse hotelli Korsika lahe ääres.

Nad suplevad basseinis ja söövad restoranis ning mehelik ratsionaalne mõtlemine töötab taas kord. Keskkonnavahetus muudab Beata rõõmsaks ja rahulikuks.

Mõneks tunniks.

Siis satub ta paanikasse ja tahab koju. Seal on sisalikud ja hääled ja liiga palav ja ta ei saa magada.

„Ma tahan koju,” nutab ta.

„Aga me ei saa praegu koju sõita. Lennuk läheb nädala pärast.”

Sellise tegelikkusega Beata ei lepi.

Ta saab paanikahoo ja nutab terve öö ning paanika ei lähe ka hommikusöögiks üle. Nad ujuvad basseinis, kuid Beata ainult nutab ja tahab koju. Tal on hirm ja ta ei tunne end hästi.

Svante kirjutab nad hotellist välja, pakib mõne minutiga asjad, nad istuvad autosse ja sõidavad pika tee tagasi lennujaama, Little Mix automakis täisvõimsusel üürgamas.

Nad jõuavad täpselt pärastlõunasele Rooma lennukile ja ma broneerin neile järgmiseks hommikuks SAS-i lennu Stockholmi.

Svante leiab ilusa viimase-minuti-hotelli Piazza Venezia läheduses ja katuseterrassilt näevad nad, kuidas päike loojub Peetri kiriku taha, ja sellest saab ilusa Facebooki pildi, millele tohutu hulk sõpru laigi paneb ja kommenteerib: „Nautige!”

Svante jätab Igavesse Linna järjekordse osa oma pühi-vaiba-alla-mõtteviisist ning lendab sädeleva koduse rannajoone ja Arlanda lennujaama poole. Beata on rahulik ja rahulolev.

On 2016. aasta jaanipäev ja me jalutame kõik neljakesi Arlanda rongilt kodu poole, Moses rihma otsas. Greta ja Beata korjavad Kungsholms Strandi äärest kumbki kimbu lilli: seitse jaanipäevalille, mida magama minnes padja alla panna, et unes oma tulevast näha.

„Te paiskasite just õhku 2,7 tonni süsihappegaasi,” ütleb Greta Svantele, kui teised ei kuule. „Ja see vastab viie Senegali inimese terve aasta heitkogustele.”

„Ma saan aru.” Svante noogutab. „Püüan edaspidi maa peal püsida.”