Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 41

Üsna tihti kuuleme, et varsti peame hakkama saama kõigest kahe tonni süsinikdioksiidiga inimese kohta aastas. Või et meie, rootslased, oleme sunnitud vähendama oma heitkoguste hulka ühele kümnendikule praegusest, kui tahame täita Pariisi lepet. Kuid kõik need arvutused olenevad asjadest, mis ei ole kaugeltki meie kontrolli all. Nagu leiutised, mida ei ole veel leiutatud, jätkusuutlik metsa- ja põllumajandus, mida ei eksisteeri.

Või et mitte keegi teine maailma varsti kaheksast miljardist inimesest ei hakka oma elatustaset tõstma ega omandama harjumusi, millele meil on enda arvates enesestmõistetav õigus.

„See kaks tonni on üks õnnetu arv,” ütleb Kevin Anderson Uppsala ülikoolist. „See ei tähenda tegelikult midagi ja ma arvan, et see on jäänuk ühest ÜRO esimestest IPCC-raportitest, kust võeti puudulikud heitkoguste numbrid ja kästi neist pool maha saada. Kibe tõde on see, et meie süsinikdioksiidi heitkogus tuleks viia nullini.”

Nii et need hirmuäratavad numbrid võivad olla pigem kättesaamatu, unistuste prognoos.

See ei tähenda aga, et lootust ei ole või et kõigeks on liiga hilja. See tähendab, et peame oma harjumusi muutma. Kohe.