Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 25

Sellest suvest ei tule head nahka. Kumbki laps ei saa kuhugi sõita. Beata proovis ära ja rohkem ei soovi. Meelitame teda linnas kõikvõimalike huvitavate tegevustega, aga ta ei taha.

Kõigile meie pakkumistele kõlab vastuseks „ole vait, kuradi idioot” ja Greta saab süüa ainult üksikuid toite, mida peab valmistama kindlal viisil koduses köögis. Ta ei saa süüa teiste inimeste seas ning kuigi tema kaal on tõusnud ja stabiliseerunud, ei tohi ta söögikordi vahele jätta.

Püsime oma korteris. Beatale on nüüdsest kõik muljed liiast. Ta ei talu ei meid ega valje helisid. Kõik teeb liiga palju häält ja mõtted ei mahu pähe ära ja mõtteid on liiga palju ja mõtted käivad liiga kiiresti. Seda valatakse välja isegi Mosese peale. Moses kössitab tiibklaveri all ja hoidub Beata teele sattumast.

Me peame vaikselt olema.

Beata mõtleb välja mänge, mis osutuvad liiga keeruliseks, arenevad teadmata suunas, muutuvad pealesunnituks, ja kui mäng ei lähe nii, nagu tema tahab, saab ta maruvihaseks, sest meie oleme need, kelle peal ta saab end välja elada. Aga sellest ei piisa ja tema frustratsioon aina kasvab. Lõpuks kehtestab ta piirangud kõigele, mis häält teeb, see on tal nagu mingi kaitsemehhanism.

Kõige väiksemgi heli võib vallandada raevuhoo. Nii et me ülejäänud kolm läheme parki või teeme söögi -aegade vahel väikesi väljasõite. Külastame kasvuhooneid ja ökoaedu, sulistame jalgupidi Mälarenis, Vintervikeni lahesopis.

Beata vahetab öö ja päeva ära, uinub hommikul viie paiku ja magab kolmeni.

Möödub mõni nädal. Svante, mina ja Greta sööme külaliste-toas plasttaldrikutelt, et mitte häält teha. Elame päev korraga. Kõik pole kaugeltki hästi, kuid elu läheb kuidagimoodi edasi. Lapsed lebavad päevad läbi voodis, suvevaheaeg kaob tükkhaaval.

Ühel hommikul ärkame selle peale, et kogu maja väriseb. Kaks naabrit on puhkusele sõitnud ja lasknud ehitajatel vannitoaremonti alustada.

Taotakse betooni ja kõrvulukustava lärmi tõttu on majas võimatu olla, kuid Beata ei saa välja minna, ja nõnda kestab see kaks nädalat.

Õhuke pinnas, mille oleme suutnud üles ehitada, puruneb väga lühikese ajaga.

Me anume ja palume. Me vannume ja neame.

Ühistu esimees püüab aidata, kuid loomulikult on igaühel õigus oma vannituba remontida ja keegi ei saa imet teha. Meid see paraku ei aita.

Talumatu olukord muutub üha talumatumaks ja me heidame Svantega kordamööda meelt. Mõnel päeval püüame piire seada ja karmid olla, aga see teeb asja ainult hullemaks ja kõige selle keskel saame laste psühhiaatriakliinikus ühe valvearsti juurde aja ja ma kukun vastuvõturuumis kokku ja hüperventileerin.

Loomulikult tahavad nad meid aidata, aga puhkuste ajal ei ole see nii lihtne ja me sõidame Sachsska lastehaigla erakorralisse vastuvõttu, käed ja nägu kraabitud, aga see on suletud. Nii pendeldame mitu päeva psühhiaatriakliiniku ja kiirabi vahet, kuni saame vähemalt mingid tabletid, mis aitavad Beatal õhtul uinuda.

Kuid kogu pere on juba kaotanud pinna jalge alt.

Ma lahkun Linnateatrist töölt ja hakkan sööma antidepressante ja rahusteid, oodates, et suvevaheaeg ja vannitoaremont ükskord juba läbi saaksid.

Me karjume. Lööme jalaga uksi katki. Rebime. Taome vastu seinu. Kakleme. Nutame. Palume abi ja peame vastu. Kuid tasapisi hakkab meis idanema arusaam ja sellega on alanud Beata teekond.