Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 28

Sügisel läbib Beata neuropsühhiaatriliste häirete uuringu. Istume laste psühhiaatriakliinikus viimasel koosolekul, enne kui on aeg tulemused Beata ja koolitöötajate kuuldes teatavaks teha.

„Ma mäletan, kui Beata pidi koolis vaktsiinisüsti saama ja kuidas ta enne seda nädalaid muretses,” ütleb Svante. „Mõnikord nuttis ta ohjeldamatult selle süsti pärast. Kui see päev kätte jõudis, läksin kooliõe juurde kaasa ja seal oldud aja jooksul ei teinud ta teist nägugi. Ta võttis pusa seljast, sirutas käe välja ega pilgutanud silmagi, kui süsti tehti. Tal oli selline ilme, nagu vaataks telekast pikka igavat filmi. Ta sai plaastri, pani pusa selga ja läks tagasi tundi, nagu see kõik oleks olnud maailma kõige tavalisem asi. Aga kui ta pärastlõunal koju tuli, varises ta täielikult kokku ja talle tuli peale pikk vihahoog.” Svante kogeleb natuke seda rääkides, nagu ikka, kui ta on ärritunud.

Mitu erinevat diagnoosi sobib osaliselt, kuid ükski ei klapi täielikult nende kriteeriumitega, mida on vaja diagnoosi panemiseks.

„Võib olla 90 protsenti ATH, 60 protsenti autism, 50 protsenti tõrges-trotslik käitumine ja 70 protsenti obsessiiv-kompulsiivne häire,” selgitab psühholoog. „Kokku teeb see üle 100 protsendi neuropsühholoogilisi häireid, aga mitte ühtegi konkreetset diagnoosi.”

Kui ta on lõpetanud, märkame Svantega, et esimest korda viieteistkümne aasta jooksul lahistame avalikult nutta. Svante ei nuta muidu tihti, aga nüüd ei suuda ta lõpetada.

„Te peate teda aitama,” ütleb ta nuuksudes ja löristades. Muudkui korrutab seda.

Beatale pannakse lõpuks diagnoosiks ATH, milles on Aspergeri sündroomi, obsessiiv-kompulsiivse häire ja tõrges-trotsliku käitumise sugemeid.

Ilma diagnoosita ei oleks me saanud koostöös kooliga kohandada asju nii, et Beata elu normaliseeruks. Kui ta poleks diagnoosi saanud, ei oleks ma saanud asja selgitada kõigi sõprade vanematele, õpetajatele ega teistele täiskasvanutele. Kui ta poleks diagnoosi saanud, ei oleks ma saanud edasi töötada. Kui Beata poleks diagnoosi saanud, ei oleks me kunagi saanud seda raamatut kirjutada.

Just nii karm on tegelikkus. Elu enne ja pärast erinevad nagu öö ja päev.

Aga ta sai diagnoosi ja see on tema jaoks uus algus, selginemine, rehabilitatsioon.

Meie tütar käib heas koolis. Sel koolil on olemas vahendid, teadmised ja asjatundlikud töötajad. Üks vähestest koolidest, kus on hakatud psüühilisi häireid, individuaalset lähenemist ja võrdset kaasamist tõsiselt võtma. Ent see on endiselt võimalik ainult tänu üksikute vabatahtlike õpetajate panusele. Beatal on imelised õpetajad, kelle käe all see laabub. Ta ei pea koduseid ülesandeid tegema. Me jätame ära igasugused aktiivsed tegevused. Me väldime kõike, mis võiks stressi põhjustada.

Ja see töötabki. Kodus õpime, et vähese stimulatsiooni meetod on parim. Mis ka ei juhtuks, kunagi ei tohi vihale vastu astuda vihaga, sest sellest on rohkem kahju kui kasu. Me kohandame end ja planeerime kõike, meil on ranged rutiinid ja rituaalid. Tund tunni haaval.

Püüame leida harjumusi, mis toimivad. Vahel, kui juhtub midagi ootamatut, kukub kõik kokku, kuid siis hakkame kohe otsast peale. Jagame omavahel kohustusi. Kumbki võtab ühe lapse. Elame eri kohtades.

Igal perekonnal on oma kangelane. Meie kangelane on Beata. Kui Greta oli kõige hullemas seisus, pidi Beata tagaplaanile jääma ja ise hakkama saama. Kui ta poleks seda teinud, ei oleks me toime tulnud. Ilma temata ei oleks see võimalik olnud.

Mina olen talle kõige lähemal, sest olen tema ema. Ja me oleme nii vastikult sarnased. Mina mõistan teda kõige paremini ja ta teab seda. Kuigi ta ei tunnistaks seda muidugi ilmaski.

Vahel teen ma valesti. Vahel käitun ise nagu laps. Ma ei jaksa alati vähese stimulatsiooni meetodit harrastada.

Aga ma armastan teda aegade lõpuni ja kauemgi veel.