Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 30

Fleminggatani ventilatsioonivõrest tuleb loputusvahendi lõhna.

Stockholm. Jaanuar.

Jõulukuuskede surnuaiad.

Lõputu kolmekraadine vihm saadab mind mööda poriseid tänavaid.

Jõulude ja aastavahetuse ajal on linn peaaegu tühi, kõik stockholmlased on kusagil ära.

Kõik on Los Angeleses või Tais. Floridas või Sydneys. Kanaari saartel või Egiptuses.

Meie, rootslased, oleme hämmastavad. Me astume välja peaaegu kõige eest, mille eest annab välja astuda. Me võitleme pagulaste ja heidikute eest ning ebaõigluse vastu.

Ökoloogilisest vaatevinklist ei ole me seevastu sugugi sama fantastilised – ja minusugused on veel kõige hullemad.

„Teiesugused kuulsused tegutsevad umbes sama palju keskkonna huvides kui Jimmie Åkesson2 multikultuurilise ühiskonna huvides,” ütleb Greta hommikusöögilauas.

See ei ole just meeldiv asi, mida öelda inimesele, kes pooldab multikultuurilisust. Aga küllap see on tõsi. Ja see ei kehti ainult kuulsuste, vaid enamiku inimeste kohta. Kõik tahavad ju olla edukad ja miski ei ole parem edukuse näitaja kui luksuslik elustiil, ületarbimine ja reisid, reisid, reisid.

„Samas on ju nii, et kui ma jään haigeks või ma pole enam populaarne, ei saa ma ühtegi krooni,” üritan ma vastu väita. „See, kui inimesel on teatud võimalused end kuuldavaks teha ja head eeskuju näidata, ei pane talle veel moraalset vastutust.”

Kuid Greta ei ole nõus. Ta kerib mu Instagrami lehte. Vihaselt.

„Nimeta üks kuulsus, kes seisaks keskkonna eest?? Nimeta üks kuulsus, kes oleks valmis loobuma luksusest maailmas ringi lennata?”

„Nad võitlevad teiste asjade eest,” ütlen, kuigi mul ei turgata ühtegi asjalikku argumenti pähe.

„Okei! Nimeta üks asi peale ülemaailmse tuumasõja, mille eest nad võitlevad ja mida ei saaks edaspidi enam parandada? Kui väga me ka ei tahaks?”

Tal on muidugi õigus. Kui me kliima ära rikume, ei saa seda enam kunagi parandada ja tulevased põlvkonnad ei saa varsti enam midagi ära teha, kui väga nad ka tahaksid.

Ja loomulikult võitlevad inimesed valede asjade eest. Või pigem: me võitleme õigete asjade eest, aga kuni me oma elustiiliga kõige tähtsamale küsimusele vastu töötame, on väga tõenäoline, et meie võitlus on asjata.

Enesestki mõista ei pea kõigist saama kliimaaktiviste. Kuid vähim, mida meie saame teha, on see, et me vähemalt lõpetame keskkonna ja planeedi aktiivse rikkumise ega kiitle oma kliimatapatalgutega sotsiaalmeedias.

Ma ise olen muidugi üks suur osa probleemist.

Alles vähem kui kolm aastat tagasi panin üles päikeselisi selfisid Jaapanist. Üks allkirjaga „Tere hommikust, Tokyo” ja kümned tuhanded laigid vupsasid telefoni.

Koduteel istusin terve päeva lennukis, vaadates Siberit ja Põhja-Jäämerd, samal ajal kui lennukimootorite monotoonne laul tegi oma tööd, vabastades tundra kasvuhoonegaase igikeltsast, saja tuhande aastasest unest.

Miski tegi minu sees haiget. Miski, mida varem olin nimetanud reisipalavikuks või lennuhirmuks, kuid mis nüüd hakkas võtma teist, selgemat kuju. Midagi oli valesti.

Aga ma ju esinesin kaheksale tuhandele inimesele ja Jaapani televisioon salvestas kontserdi, nii et minu reisil oli ju eesmärk, mõtlesin ma.

Nagu biosfäärile ja ökosüsteemile läheks korda Jaapani televisoon.

Eitusel on võimas jõud.