Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 32

Oleksin pidanud hoopis kokaraamatu kirjutama. Raamatu küpsistest ja lemmikheliloojatest. Või tõelise autobiograafia. Laulja mälestused.

Ei sõnagi läbipõlemisest, ravimitest ja diagnoosidest.

Meeldiva raamatu. Joogast näiteks. Kus ma otse loomulikult pööran tähelepanu ka meeldivamatele keskkonnaprobleemidele: kilekotid, toidujäätmed või muu taoline, mis ei mõju häirivalt ega tülikalt.

Positiivse raamatu, mis ei puuduta vähimalgi määral selliseid nähtusi nagu söömishäired või depressioon. Või et inimene ei tule mõnel päeval voodist välja, sest ta kas ei suuda, ei taha või ei jaksa. Et ta mõnel päeval mõtleb nii, nagu ei tohiks mõelda.

Ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut sellest, kuidas ma end tundnud olen.

Ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut sellest, kuidas minu pere end viimastel aastatel pikka aega tundnud on.

Aga ma pean. Sest me tundsime end näruselt. Mina tundsin end näruselt. Svante tundis end näruselt. Lapsed tundsid end näruselt. Planeet tundis end näruselt. Isegi koer tundis end näruselt.

Ja me lihtsalt pidime sellest kirjutama.

Koos.

Sest meie enesetunne hakkas paranema alles siis, kui mõistsime, miks me just nii tundsime.

Me lihtsalt pidime sellest kirjutama, sest me kuulume nende hulka, kes said abi. Meil vedas ja vahel ma usun, et me tuleme sellest tugevamatena välja. Tugevamate ja paranenutena. Ma usun seda üsna tihti.

Ja on aeg, et inimesed hakkaksid oma enesetundest rääkima. Me peame hakkama rääkima asjadest nii, nagu need on.

Me elame ajaloolise külluse ajastul. Maailma ühised ressursid ei ole kunagi olnud suuremad. Nii nagu ka rikkaid ja vaeseid eraldavad lõhed. Mõnel on meeletult palju rohkem, kui ta vajab. Teisel ei ole mitte midagi.

Samas tunneb maailm meie ümber end üha halvemini. Jää sulab. Putukad surevad. Metsi hävitatakse, ookeanid ja ökosüsteemid on viidud viimse piirini.

Nagu ka paljud inimesed meie ümber.

Inimesed, kes on katki, nagu meie olime katki, inimesed, kes on endiselt täiesti puruks. Meie sõbrad.

Need, kes ei suuda tempoga kaasa minna.

Need, kes ei sobitu mudelitesse.

Need, kellel ei ole olnud õnne kohtuda õigete arstidega.

Need, kes ei mahu isegi statistikasse.

Kõik need, kes tõepoolest elavad sümbioosis planeediga, mille elanikud nad on. Ehkki sellisest sümbioosist – maalähedasest elust kooskõlas loodusega – paraku ei räägita.

Jutt käib täiesti uuest kooskõlast, uuest akordist.

Jutt käib läbipõlenud inimestest läbipõlenud planeedil.

Ja sellistel lugudel ei ole kohta kokaraamatutes.