Читать книгу Meie maja on leekides - Beata Ernman Greta Thunberg Malena Ernman Svant Thunberg - Страница 27

On teisipäev ja me hakkame just toibuma tõeliselt kohutavast nädalavahetusest.

Reedel tuli üks uus õpetaja Beata juurde ja küsis, miks ta nii väsinud välja näeb ja mis kell ta õigupoolest õhtuti magama läheb.

„Keskööl,” vastas Beata. Õpetaja läks käima ja pidas pika loengu – muidugi ainult head soovides – selle kohta, millal peab magama minema ja mitu tundi peab magama, et jaksaks koolis käia, ja kõik see tekitas Beatas sellise stressi, et ta ei saanud terve nädalavahetuse magada. Kolme päevaga oli pere taas kokku varisenud nagu kaardimaja.

Kuid täna on teisipäev ja aeg minna tantsima.

Oluline on aegsasti kohal olla, sest hiljaksjäämise stress on mõnikord nii tugev, et ei lähegi enam üle.

Nii et me varume aega.

Beata peab nimelt vältima teatud tänavakive.

Ta peab alati alustama vasaku jalaga ja kui läheb valesti, alustab ta uuesti. Ja mina pean temaga täpselt ühtemoodi käima, mis on keeruline, sest mul on pikemad jalad, ja see näeb üsna koomiline välja, kui me tänaval koos edasi-tagasi tipime. Edasi-tagasi.

Minna on kõigest kilomeeter, aga meil kulub minekule peaaegu tund, ja see sundkäitumine on tal ainult minuga seoses. Ning ma saan väga hästi aru, miks. Sest ma olin oma emaga täpselt samasugune – kõik mu tikid võimendusid temaga koos olles.

Kohale jõudes avastame, et täna annab trenni asendaja, ja see ei ole hea, sest siis on teistmoodi ja Beatale ei meeldi, kui on teistmoodi. Istun ukse taha ootama.

Igal teisipäeval ootan seal kaks tundi. Ma ei tohi paigalt liikuda, isegi mitte WC-sse minna, sest Beata hakkab muretsema. Ta peab mind kogu aeg uksepraost nägema.

Tunnen, kuidas bass vibreerib seintes ja põrandas. Kõhusoppi sigineb ärevus. Tavaliselt ei ole bass nii tugev. Vastan telefonis mõnele meilile ja püüan midagi kasulikku teha. Veidi aja pärast hiilin sisse ja piilun uksekardina vahelt. Sees kõmiseb muusika ja kaheksa tüdrukut tantsivad street’i, samal ajal kui asendustreener seisab ees ja hüüab neile tantsusamme. Üheksas tüdruk ei tantsi üldse – ta seisab keset ruumi, hoiab käsi kõrvadel ja luksub nutust. Ta vapub üle kogu keha.

Torman sisse ja palun asendustreeneril vaiksemaks panna, ja kas ta ei näe, et üks laps nutab? Aga tema ei võta seda kuigi tõsiselt, nii et ma viin Beata koju. Ja nurjunud rühmategevuste pikka nimekirja lisandub tants.

Aga enne minekut saan teda kallistada.

Kaua. Ta nutab ahastades mu embuses ja see on õudne, aga vähemalt tunnen end emana, keda tema laps vajab.

See on esimene kord üle pika aja, kus saan oma armastatud lapsukest kallistada. Mul on tunne, nagu oleksin pärast pikka eksiilis elamist koju jõudnud.

See on parim hetk.

Üleüldse.