Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 10

Verisel kaheksateistkümnendal sajandil andis kuningas Adolf Fredrik oma nime kohale, mida tänapäeval kutsutakse Mariatorgetiks, tingimusel, et platsil ei hakata kunagi läbi viima hukkamisi. Hiljem on seal vähem või rohkem hukkamist meenutavates sündmustes elu kaotanud vähemalt sada nelikümmend kaheksa inimest. Ja selles suhtes polnud küll mingit vahet, kas väljak kandis Adolf Fredriku või Maria nime.

Suur osa nendest saja neljakümne kaheksast mõrvast oli toimunud vähem kui saja meetri kaugusel Sofia Zetterlundi psühhoteraapiakabinetist, mis asus ühe Sankt Paulsgatani vanemat sorti maja kõige ülemisel korrusel, otse Tvålpalatseti keskuse kõrval. Korruse kolm korterit olid ümber ehitatud vastuvõturuumideks ja välja üüritud kahele hambaarstile, ühele plastikakirurgile, ühele advokaadile ja veel ühele psühhoterapeudile.

Ooteruumi sisustus oli vaoshoitult tänapäevane ja palgatud oli sisearhitekt, kes oli ostnud paar Adam Diesel-Franki suurt maali, mis olid samasugust halli tooni nagu diivan ja kaks tugitooli.

Ühes nurgas seisis Saksamaal sündinud naiskunstniku Nadya Ushakova pronksskulptuur, mis kujutas suurt vaasi roosidega, millest mõned olid närbumas. Ühe lillevarre ümber oli väike pronksist kaardike kirjaga DIE MYTHEN SIND GREIFBAR.

Pidulikul avamisel oli tsitaadi tähenduse üle arutletud, ilma et keegi oleks osanud välja pakkuda mõistlikku seletust.

Müüdid on materiaalsed.

Heledad seinad, hinnaline vaip ja eksklusiivsed taiesed andsid kogu korrusele diskreetsuse ja raha hinguse.

Pärast mitut intervjuud oli tööle palgatud endine registratuuritöötaja Ann-Britt Eriksson, kes pidi panema aegu kinni ja täitma muid administratiivseid ülesandeid.

„Kas on juhtunud midagi, mida ma peaksin teadma?” küsis Sofia

Zetterlund, kui ta hommikul saabus, punktipealt kell kaheksa nagu tavaliselt.

Ann-Britt tõstis pilgu ajalehelt, mille oli enda ette laiali laotanud.

„Jah, Huddinge helistas ja tahtis Tyra Mäkeläga kohtumist varasemaks tõsta, kella üheteistkümne peale. Ma ütlesin, et helistad uue aja kinnitamiseks tagasi.”

„Jah, ma kohe helistan.” Sofia hakkas oma kabineti poole minema. „Muud ei ole?”

„On tegelikult,” vastas Ann-Britt. „Mikael helistas just ja ütles, et ta vist ei jõua pärastlõunase lennuga, vaid saabub Arlandale alles varahommikul. Ta palus edasi öelda, et talle meeldiks, kui sa ööbiksid tema korteris. No et te jõuaksite hommikul veel näha.”

Sofia peatus, käsi uksepiidal.

„Mm, millal mul täna esimene kokkusaamine on?” Teda ärritas, et oli sunnitud oma plaane muutma. Ta oli tahtnud Mikaeli üllatada õhtusöögiga Gondoleni restoranis, aga nüüd oli mees, nagu ikka, tema plaanid segi ajanud.

„Kell üheksa ja siis veel kaks tükki pärast lõunat.”

„Kes esimesena tuleb?”

„Carolina Glanz. Lehes kirjutas, et ta kutsuti saatejuhiks, et ta hakkab mööda maailma ringi sõitma ja staare intervjueerima. Kummaline, kas pole?”

Ann-Britt vangutas pead ja ohkas häälekalt.

Carolina Glanz oli suure pauguga läbi löönud ühes nendest talendisaadetest, millest telekavad kubisevad. Lauluhääl polnud tal küll suurem asi, aga kohtunike arvates oli tal olemas see vajalik staarimõõde. Talve ja kevade jooksul oli ta tiirutanud mööda väikesi ööklubisid ja teinud nägusid laulu saatel, mille oli salvestanud üks mitte just sama nägus, ent selle võrra parema häälega tüdruk. Carolinast pasundasid õhtulehed järjepanu ja üks skandaal järgnes teisele.

Kui meedia huvi seejärel mujale kandus, oli ta hakanud iseendas ja oma karjäärivalikus kahtlema.

Sofia abistas pseudostaare vastumeelselt ja tal oli raske end nende vestlusteks motiveerida, mis siis, et need olid talle puhtrahaliselt olulised. Tal oli tunne, et raiskab oma aega valele asjale, kuna ta teadis, et tema oskustest said rohkem kasu kliendid, kes ka päriselt abi vajasid.

Ta tahtis tegeleda päris inimestega.

Sofia istus kirjutuslaua taha ja helistas kohe Huddingesse. Kokkusaamise ümbertõstmise tulemusena jäi Sofiale vaid napp tunnike ettevalmistusteks, ja pärast telefonikõnet võttis ta välja materjali, mis tal Tyra Mäkelä kohta oli.

Ta sirvis kaustu. Arstitõendid, politsei ülekuulamisprotokollid ja kohtupsühhiaatriline ekspertiis, millele ta pidigi täiendava arvamuse koostama. Kõik kokku peaaegu viissada lehekülge, paberipakk, mis kasvab veel vähemalt kahekordseks, enne kui juhtum on lõpetatud.

Ta oli uurimismaterjali kaks korda kaanest kaaneni läbi lugenud ja keskendus nüüd olulisematele osadele.

Tyra Mäkelä vaimsele seisundile.

Uurimisrühm oli leeridesse jagunenud. Psühhiaater, kes uuringuid juhtis, taotles vanglakaristust, nagu ka hoolekandetöötajad ja üks psühholoogidest. Ent kaks psühholoogi olid sellele vastu ja soovitasid psühhiaatrilist sundravi.

Sofia ülesanne oli saavutada üksmeel ühe või teise otsuse suhtes, aga ta andis endale aru, et valik pole kergete killast.

Tyra Mäkelä ja tema abikaasa olid mõistetud süüdi oma üheteistaastase adopteeritud poja mõrvas. Poisil oli fragiilse X-i sündroom, arengupuue, mis tähendas nii kehalisi kui vaimseid sümptomeid. Poiss oli abitu ohver ja Sofial läks meel mustaks juba ainuüksi juhtumi peale mõeldes.

Perekond oli elanud üksikus maamajas. Tehnilised tõendid rääkisid selget keelt julmusest, mida poisi kallal tarvitati. Rooja jäägid kopsudes ja maos, sigareti põletusjäljed, peksmine tolmuimejavoolikuga.

Surnukeha oli leitud metsatukast, üsna maja lähedalt.

Juhtum leidis meedias suurt vastukaja, eriti seetõttu, et lapse ema oli sellega seotud. Üldjoontes üksmeelne üldsus, mille eesotsas olid mõned valjuhäälsed ja mõjukad poliitikud ning ajakirjanikud, nõudsid rängimat karistust, mis seadusega võimalik. Tyra Mäkelä tuli saata võimalikult pikaks ajaks Hinsebergi naistevanglasse.

Ent Sofia teadis, et psühhiaatriline sundravi tähendas hoopis seda, et süüdimõistetu isoleeriti veelgi pikemaks ajaks kui vanglakaristuse puhul.

Kas Tyra Mäkelä oli süüdiv, kui need sündmused aset leidsid? Materjali alusel kestis piinamine vähemalt kolm aastat.

Päris inimeste mured, mõtles Sofia.

Ta koostas punktikaupa ülevaate küsimustest, mida soovis mõrvas süüdistatud naisega arutada, ja tema mõtisklused katkestas Carolina Glanz, kes liugles kabinetti punastes ülepõlvesaabastes, lühikeses lakkseelikus ja mustas nahkjakis.