Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 14

Järgmisel päeval luges kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg üksipulgi läbi dokumendid, mis assistent Jens Hurtig oli talle ette valmistanud. Ülekuulamisprotokollid, juurdlused ja kohtuotsused, mis kõik puudutasid kehavigastuste tekitamist või sadismi ilmingutega mõrvasid, ning Jeanette nentis, et kõikidel juhtudel peale ühe oli teo toime pannud meesterahvas.

Erandi nimi oli Tyra Mäkelä, kes oli hiljuti koos oma mehega süüdi mõistetud lapsendatud poja tapmises.

Mitte miski Thorildsplanil nähtu juures ei meenutanud talle varem kogetut ja ta tundis, et vajab abi.

Ta võttis telefoni ja helistas kriposse Lars Mikkelsenile, kes tegeles laste vastu suunatud vägivalla- ja seksuaalkuritegudega. Ta otsustas lugu kirjeldada võimalikult napisõnaliselt. Alles siis, kui Mikkelsen saab teda aidata, süveneb ta üksikasjadesse.

Ikka tõeline segadus, mõtles ta, kuni telefon kutsus.

Pedofiilide ülekuulamine ja nende tegude uurimine. Kui tugev peab üks inimene olema, et jaksata läbi vaadata tuhandeid tunde filmitud seksuaalkuritegusid ja miljoneid pilte ärakasutatud lastest? Küllap näib see kõik üsna lootusetu.

Kas siis keegi ise veel endale lapsi tahaks?

Pärast kõnet Mikkelseniga kutsus Jeanette Kihlberg uurimisrühma järjekordsele koosolekule, kus prooviti olemasolevaid fakte suuremasse tervikusse paigutada. Ülesanne polnud kergete killast, sest hetkeseisuga ei olnud kuigi palju jälgi, millega edasi töötada.

„Kõne tuli häirekeskusesse kusagilt DN-i pilvelõhkuja lähedusest.” Åhlund hoidis üleval üht paberilehte. „Sain selle just praegu ja varsti tulevad veel täpsemad andmed.”

Jeanette noogutas. „Kui palju täpsemad?”

„Tehnikute väitel pluss-miinus kümme meetrit. Halvimal juhul…” Åhlund jäi vait.

„Ja parimal juhul?” Schwarz muigas. „Tähendab…”

„Sellest meile piisab,” katkestas Jeanette. „Piisab täiesti.”

Ta viivitas, et kolleegide tähelepanu võita, tõusis siis püsti ja läks valge tahvli juurde, kuhu oli üles riputatud kümmekond fotot surnud poisist.

„Nii et mida me teame?” Ta pöördus Hurtigi poole.

„Muru peal ja leidmiskoha kõrval lillepeenras oleme tuvastanud lapsekäru ja ühe väiksema auto jäljed. Autojälje jättis puhastusauto ja me oleme koristajaga ka rääkinud, nii et selle võib maha tõmmata.”

„Keegi võib siis olla kasutanud käru, et laip sinna tuua.”

„Jah, seda küll.”

„Kas poisi oleks saanud sinna süles tassida?” küsis Åhlund.

„Kui oled piisavalt tugev, on see muidugi võimalik. Poiss kaalus alla neljakümne viie kilo.”

Ruumi sugenes vaikus ning Jeanette oletas, et teised nägid täpselt nagu ta isegi vaimusilmas pilti, kuidas keegi tassis ringi musta prügikotti pakitud poisilaipa.

Åhlund oli see, kes vaikuse katkestas. „Kui ma nägin, kui rängalt poiss vigastatud oli, tuli mulle kohe meelde Harri Mäkelä, ja kui ma poleks teadnud, et ta Kumlas istub, oleksin…”

„Mida sa oleksid?” katkestas Schwarz teda naeratades.

„No ma oleksin arvanud, et teda me otsimegi.”

„Ah nii? Ja sa ei arva, et meil on see mõte juba ammu läbitud etapp?”

„Ärge õiendage!” Jeanette luges oma pabereid. „Unustage Mäkelä. Küll aga olen saanud keskkriminaalpolitseist Lars Mikkelsenilt andmeid kellegi Jimmie Furugårdi kohta.”

„Kes on Furugård?” päris Hurtig.

„Endine ÜRO sõdur. Kõigepealt kaks aastat Kosovos ja siis aasta Afganistanis. Lahkus sealt kolme aasta eest segastel asjaoludel.”

„Miks tema peaks meile huvi pakkuma?” Hurtig avas oma märkmeploki ja otsis tühja lehe.

„Jimmie Furugårdi on vägistamise ja kehavigastuste tekitamise eest korduvalt süüdi mõistetud. Enamiku vägivallajuhtumite puhul on ohvriteks pagulased või homoseksuaalsed mehed, ent Furugårdil näib olevat kombeks ka oma naistuttavaid rünnata. Kolm vägistamisjuhtumit. Kaks korda süüdi, üks kord õigeks mõistetud.”

Hurtig, Schwarz ja Åhlund vaatasid üksteisele otsa ning noogutasid mõistvalt.

Nad on huvitatud, mõtles Jeanette, aga kaugeltki mitte veendunud.

„Ahah, ja miks see sugumürsk siis ÜRO vägedest ära tuli?” küsis Åhlund. Schwarz heitis talle hävitava pilgu.

„Nii palju kui mina aru saan, siis seoses sellega, et ta sai noomituse, kuna oli mitmel korral kasutanud Kabuli prostituutide teeneid. Aga üksikasju ma ei tea.”

„Et siis kinni ta ei istu?” küsis Schwarz.

„Ei, ta lasti Halli vanglast tulema eelmise aasta septembri lõpus.”

„Aga kas me otsime tõepoolest vägistajat?” küsis Hurtig. „Ja mis põhjusel Mikkelsen just teda nimetas? Ta töötab ju laste vastu suunatud kuritegudega.”

„Ära peruta,” manitses Jeanette. „Igasugune seksuaalne vägivald võib meie juurdluse seisukohalt huvi pakkuda. See Jimmie Furugård paistab olevat ilge tüüp, kes ei hoia end ka laste puhul tagasi. Vähemalt ühel juhul kahtlustati teda noore poisi peksmises ja vägistamiskatses.”

Hurtig pöördus Jeanette’i poole. „Kus ta praegu on?”

„Mikkelseni andmetel teadmata kadunud ja ma olen von Kwistile meili saatnud, et ta tagaotsitavaks kuulutada, aga vastust veel ei ole. Küllap ta tahaks tugevamat alust.”

„Kahjuks ei ole meil Thorildsplani puhul eriti millelegi toetuda ja von Kwist ei ole just meie kõige teravam pliiats…” ohkas Hurtig.

„Esialgu,” katkestas Jeanette teda, „jätkame tavapäraseid toiminguid, kuni kriminalistid oma tööd teevad. Töötame süsteemselt ja eelarvamusteta. Küsimusi on?”

Kõik raputasid pead.

„Hästi. Lähme siis laiali.”

Ta pidas mõnda aega aru, samal ajal pastakaotsaga vastu lauda toksides.

Jimmie Furugård, mõtles ta. Arvatavasti lõhestunud isiksus. Küllap ei tunnista oma homoseksuaalsust ja maadleb oma ihadega. Teeb endale etteheiteid ja tunneb süüd.

Miski ei klappinud.

Ta lõi lahti ühe kahest õhtulehest, mille oli teel tööle ostnud, aga mida polnud veel jõudnud lugeda. Ta oli juba näinud, et mõlema lehe esikülg oli sisuliselt sama, kui pealkirjade sõnastus välja arvata.

Jeanette sulges silmad ja istus vaikselt, luges sajani, võttis telefoni ja helistas prokurör von Kwistile.

„Tere. Kas sa mu meili lugesid?” alustas ta.

„Jah, kahjuks lugesin küll ja siin ma nüüd istun ja proovin aru saada, mida sa ometi mõtlesid.”

„Mida sa silmas pead?”

„Ma pean silmas seda, et sa paistad olevat ikka täielikult reaalsustaju kaotanud!”

Jeanette kuulis mehe ärritust.

„Ma ei saa aru…”

„Jimmie Furugård ei ole see, keda sa otsid. Rohkem polegi sul vaja teada!”

„Nii et…?” Jeanette hakkas kannatust kaotama.

„Jimmie Furugård on tubli ja hinnatud ÜRO sõdur. Ta on saanud mitu autasu ja…”

„Ma oskan lugeda,” katkestas Jeanette teda. „Aga tüüp on nats ning korduvalt vägistamise ja peksmise eest süüdi mõistetud. Ta käis Afganistanis prostituutide juures ja…”

Jeanette jäi vait. Ta mõistis, et prokuröri meelt pole võimalik muuta. Ükskõik, kui vääraks ta mehe hinnangut pidas.

„Ma pean nüüd lõpetama.” Jeanette saavutas taas kontrolli oma hääle üle. „Tuleb siis lihtsalt mujalt otsida. Aitäh, et oma aega kulutasid. Nägemist.”

Ta lõpetas kõne, asetas käed lauale ja sulges silmad.

Aastate jooksul oli ta õppinud, et inimeste vägistamiseks, peksmiseks, alandamiseks ja tapmiseks on tohutu hulk mooduseid. Sõrmed laual vaheliti, taipas ta, et juurdluse liivajooksmisel oli sama palju võimalusi ja et ka prokurör võis juurdlust väga häguste põhjendustega takistada.

Ta tõusis püsti ja läks mööda koridori Hurtigi kabinetti. Mees rääkis telefoniga ja näitas talle, et võtku istet. Jeanette vaatas ringi.

Hurtigi kabinet oli tema kabineti vastand. Nummerdatud kaustad riiulis ja korralikud mapikuhjad laual. Isegi lilled aknalaual nägid hoolitsetud välja.

Hurtig lõpetas kõne ja pani telefoni käest.

„Mida von Kwist ütles?”

„Et Furugård ei ole see, keda me otsime.” Jeanette võttis istet.

„Tal võib õigus olla.”

Jeanette ei vastanud ning Hurtig lükkas paberipaki eemale, enne kui jätkas.

„Sa ikka tead, et me jõuame homme hiljem?”

Jeanette’ile näis, et Hurtig tunneb piinlikkust. „Ära muretse. Aitate ainult mõned lapspornot täis arvutid välja tassida ja oletegi jälle tagasi.”

Hurtig naeratas.