Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 6

Jeanette tundis, kuidas rool kiskus paremale ja kuidas terve auto sõitis justkui külg ees. Viimase kilomeetri roomas ta kuuekümnega ja kui ta keeras Drottningholmsvägenile, metroojaama poole, aimas ta, et viisteist aastat vana auto oli omadega õhtul.

Ta parkis auto ja läks politseipiirde poole, kus märkas Hurtigit. Peajagu teistest pikem, põhjamaiselt heledapäine ja tugev, aga mitte tüse.

Pärast ligi neli aastat kestnud koostööd oli Jeanette õppinud tema kehakeelt tõlgendama ja märkas, et mees oli murelik.

Peaaegu piinatud.

Aga teda silmates mehe nägu selgines, ta tuli talle vastu ja tõstis piirdelindi üles.

„Auto pidas siis ikka vastu.” Ta muigas. „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad selle vana romuga üldse sõita.”

„Mina ka ei saa, kui sa mulle kuidagi palgakõrgenduse suudaksid korraldada, soetaksin ma väikese kabriolett-Mercedese ja liugleksin sellega ringi.”

Kui ainult Åke endale korraliku palgaga korraliku töö hangiks, siis võiks ta endale muretseda korraliku auto, mõtles ta Hurtigile ümberpiiratud alale järgnedes.

„Kas rehvijälgi on?” küsis ta ühelt kahest naissoost kriminalistilt, kes kruusasel teerajal kükitasid.

„Jah, omajagu erinevaid,” vastas üks ja vaatas Jeanette’ile otsa. „Mõned on kindlasti koristusauto omad, mis käib siin prügikaste tühjendamas. Aga mõned jäljed on kitsamate rataste alt.”

Jeanette oli nüüd, pärast kuriteopaigale saabumist, kõige kõrgem ülemus ja formaalselt uurimise eest vastutav.

Õhtu jooksul peab ta aru andma oma ülemusele, politseiülem Dennis Billingile, kes omakorda peab teavitama prokurör von Kwisti. Need kaks meest koos otsustavad, mida teha, olenemata Jeanette’i arvamusest. Selline oli käsuliin.

Jeanette pöördus Hurtigi poole.

„Hea küll, lase tulla. Kes ta leidis?”

Hurtig kehitas õlgu. „Me ei tea.”

„Mis mõttes ei tea?”

„Häirekeskus sai anonüümse kõne umbes…” Ta vaatas oma käekella, „… kolme tunni eest ja helistanud mees ütles, et siin metroosissepääsu juures on surnud poiss. Kõik.”

„Aga kõne on lindis?”

„Muidugi.”

„Ja miks nii kaua aega kulus, enne kui meile teada anti?” Jeanette tundis ärritustorget.

„Häirekeskuses arvati algul, et see on nali, kuna helistaja tundus olevat auru all. Pudistas ja, no mis nad ütlesidki? Ei kõlanud usutavalt.”

„Kas helistaja number on tuvastatud?”

Hurtig pööritas silmi. „Registreerimata kõnekaart.”

„Kurat küll.”

„Aga varsti saame teada, kustkohast kõne ühendati.”

„Hästi, hästi. Eks kuulame linti, kui tagasi jõuame.”

Jeanette kõndis politseinike seas ringi ja uuris, mis oli teada ja kas on leitud midagi huvipakkuvat.

„Aga tunnistajad? Kas keegi nägi või kuulis midagi?” Ta vaatas nõudlikult enda ümber ringi, aga alluvad raputasid üksnes pead.

„Keegi pidi ju poisi siia tooma,” jätkas Jeanette üha alistunumalt. Ta teadis, et töö muutub keeruliseks, kui nad ei suuda lähimate tundide jooksul ühtki juhtlõnga leida. „Vaevalt et laibaga metroos sõidetakse, aga ma tahaks siiski valvekaamerate salvestiste koopiaid.”

Hurtig tuli tema kõrvale.

„Ma juba panin ühe mehe neid otsima, nii et õhtuks on olemas.”

„Väga hea. Kuna surnukeha on siia toodud tõenäoliselt autoga, tahaksin ma nimekirju kõikidest autodest, mis on viimaste päevade jooksul teetollidest läbi tulnud.”

„Selge,” vastas Hurtig, samal ajal mobiil pihus eemale kõndides. „Ma katsun korraldada nii, et saame need võimalikult kiiresti.”

„Kannata nüüd. Ma ei ole veel lõpetanud. Muidugi jääb veel ka võimalus, et surnukeha tassiti siia, või toodi rattakärul või millega iganes. Uuri ülikoolist, kas neil on valvekaamerad.”

Hurtig noogutas ja lonkis minema.

Jeanette ohkas ja pöördus ühe kriminalisti poole, kes uuris põõsaste ümber muru.

„Ei midagi ebatavalist?”

Naine raputas pead. „Veel mitte. Jalajälgi muidugi on, ja me mõned kõige paremad jäljed võtame ka. Aga ära liiga palju looda.”

Jeanette lähenes aegamisi põõsale, kust musta prügikotti topitud laip oli leitud. Poiss oli alasti ning kangestunud istuvas asendis, käsivarred ümber põlvede. Käed olid hõbedase teibiga kokku tõmmatud. Nägu oli tõmbunud kollakaspruuniks ja krobeliseks, meenutades pärgamenti.

Käelabad olid aga peaaegu mustad.

„Kas seksuaalse vägivalla märke on?” Jeanette pöördus Ivo Andrići poole, kes kükitas tema jalge ees.

„Veel ei saa kinnitada. Aga välistada ka ei saa. Ei tahaks teha ennatlikke järeldusi, ent kogemustest võin öelda, et selliseid äärmuslikke vigastusi ei kohta just sageli ilma seksuaalse vägivalla märkideta.”

Jeanette noogutas.

Politsei oli kuidagiviisi proovinud paiga ehitustara ja presendiga sisse piirata, aga maastik oli väga künklik, nii et kuriteokohta nägi pisut eemalt ja kõrgemalt hästi. Mõned suurte teleobjektiividega fotograafid liikusid piirde taga ja Jeanette’il oli neist peaaegu kahju. Kakskümmend neli tundi ööpäevas elasid nad politseiraadio ees, kuulasid ja ootasid, et juhtuks midagi vaatemängulist.

Ajakirjanikke ta aga ei näinud. Ajalehtedel polnud vist enam raha, et reportereid kohale saata.

„Ei noh,” ütles üks politseinikest ja vangutas vaatepildi peale pead. „Kuidas selline asi võimalik on?” Küsimus oli suunatud Ivo Andrićile.

Keha oli enamjaolt mumifitseerunud, millest Ivo Andrić järeldas, et seda oli hoitud pikka aega väga kuivas kohas, seega mitte väljas porises Stockholmi talves.

„Jah, Schwarz,” vastas ta üles vaadates. „See tulebki meil välja uurida.”

„No aga see poiss on ju mumifitseerunud. Nagu mingi kuradima vaarao. Niisama kohvipausi ajal sellist asja nagu ei juhtu! Nägin just Discovery pealt, kuidas seda kutti uuriti, kes sealt Alpidest leiti. Ötzi oli ta nimi vist.”

Ivo Andrić noogutas nõusolevalt.

„Või see, kes leiti seal lõuna pool kusagilt soost.”

„Sa pead silmas Bocksteni meest,” vastas Ivo Andrić, keda Schwarzi loba tüütama hakkas. „Aga lase mul nüüd natuke tööd teha, et me saaks edasi liikuda,” ütles ta seejärel, ent kahetses otsekohe oma tõrjuvat hääletooni.

„Ega see lihtne ole,” ütles Schwarz. „Sihukene põõsas on ju koerasitta ja prahti täis. Ja isegi kui mingi praht on pärit kurjategijalt, siis mis kuradi moodi me peaksime teadma, milline? Jalajälgedega sama lugu.” Ta vangutas murelikult pead ja näis mõtlik.

Kuigi Ivo Andrić oli karastunud mees, kes oli olnud tunnistajaks nii mõnelegi ebameeldivale vaatepildile, ei olnud ta kogu oma pika ja kirju karjääri jooksul näinud midagi selle sarnastki, mis nüüd tema ees lebas.

Poisi käsivartel ja kehal oli sadu jälgi, mis olid kõvemad kui ümbritsev kude ja mis kokkuvõttes tähendas, et teda oli eluajal korduvalt löödud. Poisi lamedate sõrmenukkide järgi võis oletada, et ta mitte ainult ei saanud, vaid ka jagas märkimisväärses koguses hoope.

Siiamaani oli kõik selge.

Aga mumifitseerunud poisi seljal oli ka hulganisti sügavaid, otsekui piitsaga löödud haavu.

Ivo Andrić proovis vaimusilmas ette kujutada, mis oli toimunud. Poiss võitles oma elu eest ja kui ta enam ei tahtnud lüüa, oli keegi talle piitsa andnud. Ta teadis, et pagulaste eeslinnades korraldati ebaseaduslikke koeravõitlusi. See võiks olla midagi sarnast, otsustav erinevus oli see, et oma elu eest ei võidelnud koerad, vaid noored poisid.

Jah, vähemalt üks neist oli olnud noor poiss.

Vastaste kohta jäi üle ainult huupi oletada.

Kuni sinnamaani välja, et poiss ei surnud ära, kui ta tegelikult oleks pidanud. Küllap annab lahkamine tõendeid uimastite või kemikaalide jääkide kohta, rohüpnool, võib-olla fentsüklidiin. Ivo Andrić taipas, et tema tõeline töö algab alles siis, kui surnukeha on juba Solnas, Karolinska instituudi patoloogiaosakonnas.

Nüüd mõtles ta lõunale minna.

Kella kaheteistkümne ajal võis surnukeha halli kilekotti panna ja Solnasse viimiseks laibaautosse tõsta. Jeanette Kihlberg oli omadega siin valmis ning asutas politseimajja minema. Kui ta parkimiskoha poole kõndis, hakkas vihma tibutama.

„Kurat küll!” vandus ta omaette ja Åhlund, üks noorematest kolleegidest, pööras ringi ja vaatas talle küsivalt otsa.

„Mu auto. Ma olin juba unustanud, aga see lagunes siia sõites laiali ja nüüd ma siis seisangi siin. Pean vist puksiiri kutsuma.”

„Kus see seisab?” küsis kolleeg.

„Seal.” Ta osutas punasele roostes ja määrdunud Audile kahekümne meetri kaugusel. „Miks sa küsid? Jagad autodest midagi või?”

„On jah selline väike hobi. Sellist autot pole olemas, mida ma käima ei saa. Anna võtmed, ma vaatan, mis sellel viga on.”

Jeanette andis talle autovõtmed ja jäi kõnniteele seisma. Vihmasadu muutus tihedamaks ja tal hakkas jahe.

Åhlund käivitas auto ja keeras tänavale. Väljapoole kostis kolin ja krigin veel valjemini ning Jeanette oletas, et ta on sunnitud isale helistama ja laenu küsima. Kõigepealt ütleks isa ei, tuues põhjuseks selle, et tütar on juba niigi palju võlgu, seejärel lubaks emaga nõu pidada, kes ütleks jah.

Lõpuks küsiks isa, kas Åke on tööle läinud, ja tema peaks seletama, et ega töötu kunstnik ei ole kerge olla. Aga et küllap see varsti muutub.

Iga kord sama lugu. Ta pidi löögi enda peale võtma ja Åke välja vabandama.

Kõik võiks ju olla märksa lihtsam, mõtles ta. Kui mu mees suudaks ainult oma uhkuse alla neelata ja mõne ajutise töö leida. Kui mitte muu pärast, siis kas või näitamaks, et ta hoolib ja mõistab, kui väga mina meie majandusliku olukorra pärast muretsen. Kas või näitamaks, et ta on märganud, kui raske on mul teinekord uinuda, kui arved on maksmata.

Pärast väikest tiiru ümber kvartali hüppas noor kolleeg autost välja ja naeratas võidukalt.

„Pooltelg, laager või mõlemad. Kui ma selle praegu kaasa võtan, teen õhtul korda. Saad paari päeva pärast tagasi, maksma läheb varuosade hinna ja pudeli viskit. Sobib?”

„Sa oled ingel, Åhlund. Võta auto ja tee, mis tarvis. Kui korda teed, saad kaks pudelit ja hea sõna sel päeval, kui ametikõrgendust küsima lähed.”

Jeanette Kihlberg suundus politseiauto poole.

Meeskonnavaim, mõtles ta.