Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 4

Ivo Andrić oli spetsialiseerunud just säherdustele haruldastele ja äärmuslikele surmajuhtumitele. Ta oli pärit Bosniast ja töötanud arstina Sarajevos ligi neli aastat kestnud serblaste piiramise ajal, mis oli andnud talle surnud lastega nõnda kopsaka kogemustepagasi, et ta soovis vahel, et poleks kunagi kohtuarsti teed valinudki.

Sarajevos oli neljateistkümne aasta jooksul tapetud peaaegu kaks tuhat last, kellest kaks olid tema enda tütred. Ta mõtles sageli, milliseks tema elu oleks kujunenud, kui ta ei oleks lahkunud oma kodukülast Prozori lähistel. Ent nüüd oli juba hilja selle üle aru pidada. Serblased olid talu maha põletanud ning tapnud tema vanemad ja kolm venda.

Stockholmi politsei oli ta varahommikul välja kutsunud ja kuna metroo sissepääsu ümbrust ei soovitud tarbetult pikalt sulgeda, oli ta sunnitud oma tööga võimalikult kiiresti ühele poole saama.

Ta kummardus lähemale, silmitses surnud poissi ning täheldas, et too oli võõrapärase välimusega. Araabiast, Palestiinast või koguni Indiast või Pakistanist.

Selles, et talle oli tekitatud raskeid kehavigastusi, polnud vähimatki kahtlust, ent veider oli see, et puudusid tavapärased vastupanu osutamisest tekkinud vigastused. Kõik sinikad ja verevalumid tõid meelde pigem poksija. Poksija, kes ei suutnud ennast kaitsta, aga tegi ikkagi kõik kaksteist raundi läbi ja sai nii kõvasti klobida, et kaotas lõpuks teadvuse.

Kuriteopaiga uurimist raskendas veelgi asjaolu, et surm ei olnud saabunud leidmiskohal, vaid kusagil mujal, märksa varem. Surnukeha lebas Kungsholmenil suhteliselt nähtaval kohal põõsastikus vaid mõne meetri kaugusel Thorildsplani metroosissepääsust ja pidi olema sattunud sinna õige natuke enne avastamist.