Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 24

Liiklus oli hõredamaks jäänud ja kui Jeanette auto pargitud sai, nägi ta, et kell raudteejaama sissepääsu juures näitas kahekümne minuti pärast kümme. Ta läks autost välja, lükkas ukse kinni ja lukustas selle. Hurtig seisis ühe väikese kioski juures, kummaski käes hotdog. Kui ta Jeanette’i märkas, naeratas ta peaaegu häbelikult. Nagu teeks midagi keelatut.

„Õhtusöök?” Jeanette osutas peaga tohutute vorstisaiade poole.

„Näe, võta.”

„Kas sa nägid, on siin kedagi?” Jeanette võttis ulatatud kingituse vastu ja viipas käega silla poole.

„Kui ma tulin, nägin üht linnamisjoni autot. Lähme sinna ja ajame natuke juttu.” Hurtig kuivatas salvrätiga ära krevetisalati tüki, mis oli põse külge kleepunud.

Nad kõndisid üle parkimisplatsi, mis asus Klarastrandsledenilt mahasõidu all, vasakule jäid Tegelbacken ja Sheratoni hotell. Kaks maailma alal, mis pole jalgpalliväljakustki suurem, mõtles Jeanette, samal ajal kui ta märkas inimesi, kes seisid hallide betoonpostide kõrval pimeduses.

Paarkümmend noort, mõned alles lapsed, olid kogunenud ühe furgoonauto kõrvale, mille külgedel oli linnamisjoni logo.

Mõned lastest tõmbusid eemale, kui uustulnukaid märkasid, ja kadusid silla alla.

Kaks linnamisjoni töötajat ei osanud anda vähimatki teavet. Lapsed tulid ja läksid, ja kuigi linnamisjon käis seal peaaegu iga õhtu, olid vähesed lastest avameelsed. Nimeta näod vaheldusid pidevalt. Mõned sõitsid koju tagasi, teised liikusid edasi ja mitte just tühine hulk suri.

See oli fakt.

Üledoos või enesetapp.

Probleem, mis kõiki neid noori ühendas, oli raha või pigemini selle puudumine, ning üks misjonitöötajatest rääkis, et oli selliseid restorane, kuhu lapsed võisid aeg-ajalt nõusid pesema minna. Päevatöö, kaheteist tunni eest said nad ühe sooja toidu ja sada krooni. See, et paljud lastest pakkusid lisaks seksuaalteenuseid, ei üllatanud Jeanette’i sugugi.

Üks umbes viieteistaastane tüdruk söandas ligi tulla ja küsida, kes nad on. Tüdruk naeratas ja Jeanette nägi, et tal oli mitu hammast puudu.

„Minu nimi on Jeanette ja ma olen politseinik,” alustas ta. „See on minu kolleeg Jens.”

Hurtig naeratas ja sirutas tervituseks käe.

„Ahah, ja mida te tahate?” Tüdruk vaatas Jeanette’ile otse silma ega teinud Hurtigi väljasirutatud kätt märkamagi.

Jeanette rääkis poisi mõrvast ja et neil oli vaja abi laiba tuvastamisel. Ta näitas pilti, mis oli lastud politsei joonistajal teha.

Tüdruk, kelle nimi oli Aatifa, ütles, et tavaliselt liikus ta kesklinnas. Misjonitöötajate sõnul polnud ta mingilgi moel ebatavaline. Tal olid ema ja isa, kes olid põgenenud Eritreast ja hetkel töötud. Koos vanemate ja kuue õe-vennaga elas ta Huvudsta linnaosas üürikorteris. Neli tuba ja köök.

Ei Aatifa ega keegi tema sõpradest ei tundnud surnud poissi ära ega teadnud temast midagi. Kahe tunni pärast andsid nad alla ja jalutasid tagasi parkimisplatsi poole.

„Väikesed vanainimesed.” Hurtig vangutas pead ja võttis oma autovõtmed välja. „Kurat võtaks, nad on ju lapsed. Kes peaksid mängima ja onni ehitama.”

Jeanette märkas, et kolleeg oli tõeliselt vapustatud.

„Jah, ja kes võivad nähtavasti lihtsalt ära kaduda, ilma et keegi neist puudust tunneks.”

Sinise vilkuriga, aga sireenita kiirabiauto sõitis mööda. Tegelbackeni juures pööras see vasakule ja sõitis tunnelisse.

Nukker kõledus muutus füüsiliseks ja Jeanette tõmbas jope tihedamini ümber.

Åke norskas diivanil ja ta pani talle teki peale, enne kui üles magamistuppa läks, riidest lahti võttis ja alasti teki alla puges. Ta kustutas öökapi lambi ja jäi avasilmi pimedusse vahtima.

Kuulis tuult vastu akent, puude sahinat aias ja kiirtee kauget müra.

Ta oli kurb.

Ta ei tahtnud magama jääda.

Ta tahtis mõista.