Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 15

Järgmisel päeval pärast Thorildsplani laiba leidmist lahkus Jeanette Kihlberg politseimajast, kui kell oli juba kaheksa läbi.

Hurtig oli pakkunud, et viib ta koju, ent ta oli ära öelnud, tuues ettekäändeks, et tahab rongijaama jalutada, enne kui metrooga Enskedesse sõidab.

Ta tahtis natuke aega üksi olla.

Viisteist minutit jalutada. Mõtlemata tööle ega rahale. Lihtsalt lastes mõtted korraks vabalt triivima, pääsedes nõudmistest.

Ta ei jõudnud kuigi kaugele, kui teda katkestati.

Kui ta Kungsbroni silla treppidest alla läks, kostis telefonist sõnumimärguanne. Sõnum oli isalt.

„Tere,” kirjutas isa. „Kas sul läheb hästi?”

Isa oli väga kehv mobiilikasutaja ja see, et ta oli otsustanud just sõnumi teel pöörduda, üllatas Jeanette’i. Tavaliselt isa helistas. Nüüd oli ta kirjutanud kaks lauset, küll lühikesed, aga täiesti arusaadavad.

Uskumatu, mõtles ta.

„Hästi ikka,” kirjutas ta vastu. „Palju tegemist. Pätid said kolki.”

Ta naeratas oma vastust vaadates. See oli isa enda väljend, töölt koju tulles oli tal olnud kombeks niimoodi öelda.

Kui ta Klarabergsviaduktenile lähenes, liikusid mõtted taas töö peale.

Perekond, kus on kolm põlvkonda politseinikke. Vanaisa, isa ja lõpuks tema. Vanaema ja ema olid olnud koduperenaised.

Ja Åke, mõtles ta. Kunstnik. Ja koduperenaine.

Pärast seda kui isa oli taibanud, et tütrel on plaanis astuda tema jälgedes, oli ta jutustanud hulgaliselt lugusid, mille eesmärk oli Jeanette’i ära ehmatada.

Katkised inimesed. Narkarid ja joodikud. Mõttetu vägivald. See, et varem maaslamajat ei löödud, on müüt. Seda on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi.

Aga eriti põlgas isa üht osa sellest tööst.

Ühes Stockholmi lõunapoolse eeslinna jaoskonnas metroo ja rongijaama läheduses töötades oli ta vähemalt kord aastas sunnitud minema rööbastele, et inimese jäänused kokku korjata.

Pea.

Käsivars.

Jalg.

Rinnakorv.

Iga kord oli ta sama masendunud.

Ta ei tahtnud, et tütar peaks kõike sedasama nägema, ja tema sõnumi võis kokku võtta ühte lausesse.

„Tee, mis tööd tahad, aga politseinikuks ära hakka.”

Ent miski isa jutust ei pannud tütart meelt muutma. Vastupidi, isa lugudest oli ta veel rohkem innustust leidnud.

Esimene takistus politseikooli vastuvõtmisel oli olnud nägemispuue vasakus silmas. Operatsiooni eest maksmiseks olid kulunud kõik tema säästud ja lisaks oli ta teinud pool aastat peaaegu iga päev ületunde, et raha kokku saada.

Teine tagasilöök tuli siis, kui ta sai teada, et on lihtsalt liiga lühike.

Lahenduse oli pakkunud üks kiropraktik ja pärast kaheteistnädalast seljaravi õnnestus selg puuduoleva kahe sentimeetri võrra pikemaks venitada.

Teel katsetele oli ta autos pikali olnud, sest teadis, et keha vajub kokku, kui pikemat aega istuvas asendis olla.

Mis saab siis, kui mul motivatsioon kaob? mõtles ta.

Varasuvine õhtu oli jahe ja ta põikas läbi bussiterminali, selle asemel et mööda Vasagatanit metroojaamani kõndida.

Seda ei tohi juhtuda, nentis ta, kui sooja siseruumi astus. Tuleb lihtsalt edasi rühmata.

Ta läks läbi bussijaama rongide poole, edasi eskalaatorite juurde ning läbis rongi- ja metroopeatuse vaheliste koridoride tungluse.

Kerjused ja müügimehed seal maa all viisid tema mõtted rahale.

Ta avas rahakoti. Järel oli kaks kortsus sajalist, sellest kolmkümmend krooni läheb kojusõidupiletile. Ta lootis, et Åkel on natuke nädala alguses saadud majapidamisrahast alles. Isegi kui Åhlund saab auto korda, läheb see ikkagi paar tuhat maksma, oletas ta.

Töö ja raha, mõtles ta.

Mis pagana nipiga neist küll pääseks?

Kui Johan oli magama heitnud, istusid Jeanette ja Åke elutuppa, kummalgi käes tass teed. Algamas olid jalgpalli EM-i finaalmängud ja televisiooni sporditoimetus andis põhjaliku ülevaate koondise võimalustest. Nagu tavaliselt, räägiti vähemalt veerandfinaalist, loodetavasti poolfinaalist, ja võib-olla isegi kuldmedalist.

„Muuseas, su isa helistas,” ütles Åke, pilk endiselt ekraanil.

„Mis ta tahtis?”

„Nagu ikka. Kuidas sul läheb ja Johani ja kooli kohta. Minu käest küsis, kas ma olen juba töö leidnud.”

Jeanette teadis, et isal on raske Åkega leppida. Muidusööjaks oli ta teda ükskord kutsunud. Päevavargaks ühel teisel korral. Uimerdiseks. Sohvasoojendajaks. Negatiivsete hüüdnimede loend oli niihästi mitmekesine kui ka lai. Vahel juhtus, et ta ütles neid Åkele otse näkku, kogu perekonna juuresolekul.

Enamasti oli Jeanette’il siis Åkest kahju ja ta viskus mehe kaitsele, ent üha sagedamini avastas ta, et kipub kriitikaga nõustuma.

Siin kodus ei toimu ju mitte kõige vähematki, mõtles ta.

Åke ütles sageli, et talle meeldis olla Jeanette’i koduperenaine, aga tegelikult oli Jeanette mehele täpselt sama palju koduperenaine. Ta võiks veel leppida, kui mees jõuaks tõesti oma maalidega kuhugi välja, kuid selles plaanis ei liikunud ausalt öeldes eriti midagi.

„Åke…”

Mees ei kuulnud teda. Telekast näidati intervjuud Rootsi meeskonna kapteniga, Åke oli sellesse ennastunustavalt süüvinud.

„Meie rahaline seis on sõna otseses mõttes sitt,” ütles Jeanette. „Mul on häbi, et pean jälle isale helistama.”

Åke ei vastanud.

Kas ta ei teinud lihtsalt välja?

„Åke?” proovis ta. „Kas sa kuulad ka või?”

Mees ohkas uuesti. „Jah, jah,” ütles ta, endiselt telepilti süvenenud. „Aga nüüd on sul ju põhjust talle helistada.”

„Mis mõttes?”

„No Bosse ise helistas ju enne.” Åke hääles kõlas ärritus. „Eks ta ootab, et sa helistad tagasi.”

No täitsa võimatu, mõtles Jeanette.

Ta tundis, kuidas viha tema üle võimust võtab, aga ta tahtis tüli vältida ja tõusis seetõttu diivanilt ning läks kööki.

Suur kuhi musti nõusid. Åke ja Johan olid pannkooke söönud, seda oli võimatu mitte märgata.

Ei, ta ei hakka nõusid pesema. Vedelegu seal, kuni Åke käised üles käärib. Ta istus köögilaua taha ja valis oma vanemate numbri.

Kurat, olgu see viimane kord, mõtles ta.

Pärast kõnet läks Jeanette tagasi elutuppa, istus uuesti diivanile ja ootas kannatlikult, et saade lõppeks. Talle meeldis jalgpall väga, arvatavasti rohkem kui Åkele, ent sedasorti saated teda ei huvitanud. Niisama pläma.

„Ma helistasin isale,” ütles ta, kui tiitrid jooksma hakkasid. „Ta paneb mu arvele viis tuhat, siis saame kuu lõpuni hakkama.”

Åke noogutas äraolevalt.

„Aga edaspidi seda enam ei juhtu,” jätkas naine. „Ja seekord ma mõtlen seda tõsiselt. Saad aru?”

Mees niheles. „Jah, jah. Saan aru.”

Eks me näe, mõtles Jeanette.