Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 5

oli olnud sama hall ja külm nagu talvehommik. Ta saabus Air Chinaga riiki, millest polnud kunagi varem kuulnud. Ta teadis, et sama teekonna olid enne teda ette võtnud sajad lapsed ja samamoodi nagu nendel oli temalgi korralikult pähe õpitud lugu, mida passikontrollis jutustada. Kõhklemata üheski silbis oli ta kandnud ette loo, mida oli pidanud korrutama kuude kaupa, kuni teadis seda une pealt.

Ta oli saanud tööd ühe suure olümpiastaadioni ehitusel, kus ta tassis telliskive ja mörti. Ta onu, vaene tööline, pakkus talle peavarju, ent kui onu raskelt viga sai ja haiglasse sattus, ei olnud tal enam kedagi, kes oleks võinud tema eest hoolitseda. Ema ja isa olid surnud ja tal ei olnud ühtki õde-venda ega muud sugulast, kellelt abi otsida.

Piirivalves ülekuulamisel jutustas ta, kuidas teda ja onu oli koheldud orjadena tingimustes, mida sai võrrelda üksnes apartheidiga. Kuidas ta oli töötanud ehitusel viis kuud, ent polnud kunagi võinud arvestada võimalusega saada ühel päeval täieõiguslikuks linnakodanikuks.

Vana hukou-süsteemi järgi oli ta hingekirjas oma kodukülas, linnast kaugel eemal, ning jäi seetõttu peaaegu õigusteta seal, kus elas ja töötas.

Sellepärast oligi ta sunnitud suunduma Rootsi, kus olid tema ainsad elusolevad sugulased. Ta ei teadnud, kus nad elavad, aga onu jutu järgi olid nad lubanud temaga ühendust võtta niipea, kui ta on kohale jõudnud.

Uude riiki saabus ta üksnes seljas olevate riiete, mobiiltelefoni ja viiekümne Ameerika dollariga. Telefonis ei olnud numbreid ning seal ei olnud ka sõnumeid ega pilte, mis oleks võinud midagi tema kohta reeta.

Tegelikult oli see uhiuus ja kasutamata.

Politseile jättis ta aga rääkimata sellest telefoninumbrist, mis oli kirjutatud ühele paberitükile ja peidetud tema vasaku kinga sisse. Numbrist, millele tuli helistada, kui tal õnnestub pagulaskeskusest sääred teha.

riik,

kuhu ta saabus, ei olnud Hiina moodi. Kõik oli nii puhas ja lage. Kui ülekuulamine lõppes ja ta kahe politseiniku saatel läbi lennujaama inimtühjade koridoride kõndis, mõtles ta, kas siis selline näebki välja Euroopa.

Mees, kes oli tema tausta välja mõelnud, talle telefoninumbri andnud ning teda raha ja telefoniga varustanud, oli rääkinud, et viimase nelja aasta jooksul on tal õnnestunud üle seitsmekümne lapse eri Euroopa riikidesse saata.

Ta oli öelnud, et enamik kontakte paiknesid riigis, mille nimi oli Belgia ja kus sai teenida suurt raha. Tööülesanded seisnesid rikaste inimeste teenindamises, ning kui olid diskreetne ja kohusetundlik, võisid ise ka rikkaks saada. Ent Belgia oli riskantne ja liigselt ei tohtinud silma torgata.

Väljas ei tohtinud kunagi käia.

Rootsi oli kindlam. Seal töötati enamasti restoranis ja sai vabalt liikuda. Ei makstud küll sama hästi, kuid hea õnne korral sai ka seal teenida palju raha sõltuvalt sellest, mis teenuste järele parajasti nõudlus oli.

Rootsis oli inimesi, kes soovisid samu asju kui Belgia inimesed.

pagulaskeskus

ei asunud lennujaamast kuigi kaugel ja ta sõidutati kohale tähistuseta politseiautos. Ta jäi ööseks sinna ja pandi ühte tuppa tumedanahalise poisiga, kes ei rääkinud hiina ega inglise keelt.

Madrats, mille peal ta magas, oli puhas, ent lõhnas kopituse järele.

Juba teisel päeval helistas ta lipikule kirjutatud numbril ja üks naisehääl seletas talle, kuidas jõuda jaama, et rongiga edasi Stockholmi sõita. Kohale jõudes pidi ta uuesti helistama ja edasised juhised saama.

rong

oli soe ja meeldiv. Kiiresti ja peaaegu helitult viis see poissi läbi linna, kus kõik oli lumest valge. Aga oli see nüüd juhus või saatus, mis soovis teisiti, aga Stockholmi jaama ei jõudnud ta kunagi.

Mõni peatus hiljem võttis tema vastas istet ilus blond naisterahvas. Tulija silmitses poissi kaua ja too mõistis, et naine teadis, et ta on üksi. Mitte ainult rongis, vaid üksi kogu maailmas.

Järgmine kord, kui rong peatus, tõusis blond naine püsti ja võttis tal käest kinni. Ta noogutas peaga väljapääsu poole ja poiss ei puigelnud vastu.

Nagu oleks ingel teda puudutanud, ja ta järgnes inglile nagu transis.

Nad võtsid takso ja sõitsid läbi linna. Ta nägi, et linna ümbritses vesi, ja see näis ilus. Liiklus ei olnud sama tihe kui kodus. Õhk oli puhtam ja arvatavasti ka kergem hingata.

Ta mõtles saatusele ja juhusele ning küsis endalt korraks, miks ta koos naisega seal istus. Aga kui naine end tema poole pööras ja naeratas, siis küsimus haihtus.

Kodus uurisid kõik alati, mida ta oskab, katsusid tema käsivarsi, et kontrollida, kas ta on ikka piisavalt tugev. Esitasid küsimusi, mida ta teeskles mõistvat.

Alati nad kõhklesid. Seejärel võib-olla valisid ta välja.

Aga see naine oli ta välja valinud, ilma et ta oleks pidanud midagi tema jaoks tegema, ja seda polnud kunagi varem juhtunud.

tuba

kuhu naine ta viis, oli valge ja seal oli suur lai voodi. Naine pani ta voodisse ja andis midagi sooja juua. See maitses peaaegu nagu tee kaugel kodus ja ta uinus veel enne, kui tass tühjaks sai.

Ärgates ei teadnud ta, kui kaua ta oli maganud, aga ta nägi, et oli ühes teises toas. Uuel toal ei olnud aknaid ja see oli üleni kilega kaetud.

Kui ta püsti tõusis, et ukse juurde minna, avastas ta, et põrand on pehme ja õõtsuv. Ta katsus linki, ent uks oli lukus.

Rõivad ja telefon olid kadunud.

Alasti heitis ta taas madratsile ja jäi uuesti magama.

Sellest toast pidi saama tema uus maailm.