Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 20
Gamla Enskede
ОглавлениеStockholm on truudusetu nagu vana hoor. Alates 13. sajandist on linn paiknenud soolakas vees ja meelitanud oma saarte ja laidudega, oma süütu välimusega. Ta on sama ilus kui reetlik ning tema ajalugu palistavad veresaunad, põlengud ja pagendamised.
Ja purunenud unistused.
Kui Jeanette hommikul Enskede Gårdi ja metroojaama poole jalutas, oli õhk niiskelt jahe, peaaegu udune, ja maju ümbritsevaid murulappe kattis öine kaste.
Rootsi varasuvi, mõtles ta. Pikad valged ööd ja rohelus, külma ja sooja salakaval vaheldumine. Tegelikult talle see aastaaeg meeldis, ent just praegusel hetkel tundis ta end selle tõttu kuidagi üksi. Kollektiivne käsk oli seda lühikest aega ära kasutada. Rõõmus olla, end välja elada ja viimast võtta. Kahe silma vahele jäi ainult see, et käsk tõi kaasa ka stressi.
Selles linnas on varasuvi reetlik, mõtles ta.
Oli hommikune tipptund ja rong peaaegu täis. Liikluspiirangud liipriparanduse ja tehnilise rikke tõttu, mis tõi kaasa hilinemise. Ta pidi püsti seisma ja pressis end ühte uksealusesse nurka.
Tehniline rike? Ta oletas, et see tähendas kedagi, kes oli rongi alla hüpanud.
Ta vaatas ringi.
Ebaharilikult palju naeratusi. Küllap seetõttu, et puhkuseni oli jäänud veel üksnes paar nädalat.
Ta mõtles, millise mulje oli ta endast jätnud kolleegidele. Vahel oli ta kindlasti pesueht tujutseja. Mühakas. Domineeriv ehk. Aeg-ajalt kergesti ägestuv.
Tegelikult ei olnud ta üldse teistsugune kui paljud teised juhtivuurijad. Töö eeldas mõningast autoriteeti ja otsusekindlust ning vastutus tähendas seda, et vahel oli latt alluvatele pisut liiga kõrge. Tuju läks nulli ja kannatus katkes. Kas ta meeldis neile, kellega ta koos töötas?
Jens Hurtigile ta meeldis, seda ta teadis. Ja Åhlund respekteeris teda. Schwarz ei seda ega teist. Teiste puhul küllap nii seda kui teist.
Ent üks asi häiris teda.
Enamik neist hüüdis teda Janneks ja ta oli täiesti veendunud, et kõik teadsid, et see ei meeldi talle.
See andis tunnistust mõningasest lugupidamise puudumisest.
Neid sai jagada kahte leeri. Janne-leeri eesotsas oli Schwarz, tema sabas hulk kolleege. Jeanette’i-leer koosnes Hurtigist ja Åhlundist, kuigi mõnikord nad libastusid, ja üle jäi käputäis kolleege või äsja politseikooli lõpetanuid, kes olid tema nime ainult kusagil paberi peal näinud.
Miks ei austatud teda samamoodi kui teisi ülemusi? Tal oli märksa parem kvalifikatsioon ja suurem lahendatud juhtumite suhtarv kui enamikul neist. Igal aastal, kui palku üle vaadati, sai ta mustvalgel teada, et oma kategoorias on tema palk endiselt allpool mediaani. Kümneaastane kogemus unustati täiesti, kui ametisse pandi uusi, kõrge palganõudmisega juhte, ja edutati teisi.
Kas tõesti oli võimalik, et napi austuse põhjus oli puhtalt seksistlik ja tulenes sellest, et ta on naine?
Rong peatus Gullmarsplanil. Paljud väljusid ja ta istus vaguni tagumises otsas vabanenud kohale, samal ajal kui rongi sisenesid uued reisijad.
Temal kui naisel oli ametikoht, kus olid ülekaalus mehed, ja teda hüüti, mitte just harva ka üleolevalt, Janneks.
Ta teadis, et paljude silmis on ta mehelik. Naised ei olnud politseis juhtival kohal. Nad ei jaganud korraldusi ei töökollektiivis ega jalgpalliväljakul. Nad ei olnud nagu tema, käsutavad, robustsed ega domineerivad, mis sõna iganes parem paistab.
Rong nõksatas, lahkus Gullmarsplanilt ja libises üle Skanstulli silla.
Janne, mõtles ta. Oma poiss.