Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 22

Kolmandaks päevaks pärast Kungsholmenilt laiba leidmist ei olnud ikka veel ilmnenud midagi uut, mis võinuks juurdlust edasi viia, ning Jeanette oli masenduses. Prokurör von Kwist ei olnud muutnud oma seisukohta Jimmie Furugårdi suhtes ja tagaotsitavaks kuulutamisest ei olnud juttugi.

Kui Jeanette oli helistanud ja uurinud kadumaläinud laste registrist, ei olnud seal ühtegi, kes oleks vähemalt esmapilgul sobinud surnud poisiga. Loomulikult oli Rootsis sadakond, ehk isegi tuhatkond paberiteta last, ent mitteametlikud kontaktid kiriku ja päästearmee ridadest teatasid, et nad ei teadnud kedagi, kes võiks vastata ohvri kirjeldusele.

Ka vanalinnas asuv linnamisjon ei osanud aidata. Küll aga oli üks linnamisjoni öövalves olnud inimestest rääkinud, et hulk lapsi viibib tavaliselt raudteejaama juures asuva silla ümbruses.

„Need lapsed on väga arglikud,” ütles meessoost töötaja murelikult. „Kui me seal käime, siis nad tulevad välja ja napsavad endale võileiva ja tassi puljongit, enne kui uuesti peitu poevad. Nad annavad igal võimalikul moel mõista, et ei taha meiega tegelikult mingit tegemist teha.”

„Kas sotsiaalamet ei saa siis midagi ette võtta?” küsis Jeanette, kuigi vastus oli ette teada.

„Kahtlane. Ma tean, et nad käisid seal paar kuud tagasi, siis pistsid kõik lapsed plehku ja tulid tagasi alles mitu nädalat hiljem.”

Jeanette Kihlberg tänas info eest ja mõtles, et visiit silla alla võiks isegi midagi anda, kui tal ainult õnnestuks keegi neist rääkima meelitada.

Pedagoogikaülikooli läheduses asuvate majade elanike küsitlemine jäi tulemuseta ning aeganõudvat tööd pagulaskeskustega oli nüüd laiendatud kogu Kesk-Rootsi alale.

Kusagilt ei olnud kadunud last, kes sobinuks mumifitseerununa põõsastikust, vaid kümmekonna meetri kaugusel metroosissepääsust leitud poisi kirjeldusega. Åhlund oli läbi vaadanud tundide kaupa metroojaama ja naabruses asuva pedagoogikaülikooli valvekaamera materjali, ent ei leidnud midagi huvipakkuvat.

Pool üksteist helistas Jeanette Ivo Andrićile Solna kohtumeditsiinikeskusesse.

„Ütle, et sul on mulle midagi! Me kobame täielikus pimeduses.”

„Njah.” Andrić hingas sügavalt sisse. „Asi on nii. Esiteks on ju keha täiesti kuivanud, mumifitseerunud…”

Ta jäi vait ja Jeanette ootas, et ta jätkaks.

„Ma hakkan otsast peale. Kuidas ma peaksin seda nüüd ütlema? Kas ma ütlen erialakeeles või arusaadavamalt?”

„Ütle nii, nagu targemaks pead. Kui ma millestki aru ei saa, siis ma küsin ja sa seletad.”

„Hea küll. Lugu on nii, et kui surnukeha asub kõrge temperatuuriga kuivas keskkonnas, kus on üsna kiire õhuvahetus, siis kuivab see üpris kiiresti. Ehk et mädanemist ei esine. Ulatusliku kuivamise puhul – nagu meil selle juhtumi puhul tegemist on – on raske, et mitte öelda võimatu eemaldada nahka, eriti pea piirkonnast. Näonahk on kuivanud ja seda lihtsalt ei saa alumisest…”

„Vabandust, et ma katkestan,” ütles Jeanette kärsitult. „Ma ei taha olla ebaviisakas, aga mind huvitab ennekõike see, kuidas ta suri ja millal see võis juhtuda. Seda, et ta kuivanud oli, nägin isegi mina.”

„Muidugi. Ma kaldusin võib-olla teemast liiga kaugele. Tuleb aru saada, et surmahetke on peaaegu võimatu määrata, aga ma võin öelda, et üle poole aasta pole ta surnud olnud. Ka mumifitseerumine võtab oma aja, nii et ma pakun, et ta suri millalgi novembri ja jaanuari vahel.”

„Jah, aga see on siiski päris pikk periood. Või mis? Kas te DNA-d saite kätte?”

„Jah, me saime DNA-d surnukehast ja kilekoti pealt uriinist.”

„Mida? Kas keegi on koti peale urineerinud või?”

„Jah, aga see ei pea ilmtingimata mõrvar olema.”

„Seda küll, muidugi.”

„Aga nüüd läheb veel vähemalt nädal, enne kui me saame DNAinfost kätte suurema profiili. See pole niisama lihtne.”

„Okei. Kas sul on mingeid mõtteid, kus surnukeha võis varem olla?”

„Nojah. Nagu öeldud… kusagil kuivas kohas.”

Torus tekkis hetkeks vaikus ja Jeanette mõtles järele, enne kui jätkas.

„Põhimõtteliselt siis ükskõik kus? Kas ma oleksin võinud teda ka oma kodus hoida?”

Ta nägi silme ees jäledat ja täiesti absurdset pilti. Enskede eramajas surnud poiss, kes kuivab ja mumifitseerub iga nädalaga üha enam.

„Ma ei tea, mis tingimustes just sina elad, kuid tavaline korter peaks küll kõlbama. Võib-olla alguses haiseb natuke, aga kui sul on käepärast väike soojapuhur ja paigutad laiba kinnisesse ruumi, siis oleks see täiesti mõeldav, ilma et naabrid kurtma hakkaksid.”

„Riidekappi näiteks?”

„Ei pea ehk nii väike koht olema. Garderoob, vannituba, midagi sellist.”

„Pole just palju, millest kinni hakata.” Jeanette tundis kasvavat nördimust.

„Jah, ma saan aru. Aga nüüd ma jõuan selleni, mis võib sind ehk pisut aidata.”

Jeanette elavnes.

„Esialgne keemiline analüüs näitab, et surnukeha on täis kemikaale.”

Lõpuks ometi, mõtles Jeanette.

„Kõigepealt on seal amfetamiini. Me leidsime selle jälgi maost ja veenidest. Ta on seda seega nii söönud kui joonud, ent lisaks viitab paljugi sellele, et talle on seda süstitud.”

„Narkomaan?” Jeanette lootis, et kuuleb jaatavat vastust, sest kõik muutuks märksa lihtsamaks, kui tegu oleks süstijaga, kes on surnud mingis narkourkas ja aja jooksul ära kuivanud. Juhtumi saaks lõppenuks lugeda ja teha järelduse, et küllap oli see keegi poisi pilves sõpradest, kes surnukeha mingil põhjusel põõsastesse toimetas.

„Ei, seda ma ei usu. Arvata võib, et teda on süstitud vastu tema enda tahtmist. Nõelatorkeid on igal pool ja enamik pole isegi veenile pihta saanud.”

„Oi kurat.”

„Jah, täpselt.”

„Ja sa oled täiesti kindel, et ta pole ise uimasteid manustanud?”

„Nii kindel, kui olla saab. Aga huvitav pole mitte amfetamiin, vaid märkimisväärne on tõsiasi, et tal on kehas ka tuimastusvahendit. Täpsemalt üht ainet, mille nimi on Xylocain adrenalin ja mis on neljakümnendatest pärit Rootsi leiutis. Alguses müüs Astra Zeneca ksülokaiini luksusravimina, paavst Pius XII-l raviti sellega luksumist ja president Eisenhoweril hüpohondriat. Tänapäeval on ravim standardvaluvaigisti ja sama preparaat, mida hambaarst sulle igemesse süstib, kui sa tuimastust palud.”

„Aga… Nüüd ma ei taipa.”

„No sellel poisil pole seda mitte suus, vaid üle kogu keha. Kui minu arvamust küsid, siis see on väga imelik.”

„Ja lisaks oli tema kallal tarvitatud ju jõhkrat vägivalda, eks ole?”

„Jah, teda oli palju pekstud, aga tuimastusvahend oli teda elus hoidnud. Lõpuks, pärast mitut tundi kannatamist, olid ravimid halvanud ta südame ja kopsude töö. Aeglane ja neetult piinarikas surm. Vaesekene…”

Jeanette tundis peapööritust.

„Aga miks?” küsis ta nõrgas lootuses, et Ivol on talle varuks mõistlik seletus.

„Kui sa lubad mul spekuleerida…”

„Jah, loomulikult.”

„Puhtvaistlikult tulid mulle esimese asjana pähe koertevõitlused. Tead küll, kaks bullterjerit, kes kaklevad, kuni üks teise maha murrab. Mõnikord korraldatakse siin eeslinnadeski selliseid asju.”

„See seos tundub küll otsitud,” ütles Jeanette jälki mõtet vaistlikult eemale tõrjudes. Aga ta polnud oma sõnades sugugi veendunud. Aastatega oli ta õppinud andma võimaluse isegi kõige ebatõenäolisemale versioonile. Paljudel kordadel oli tõe päevavalgele tulles selgunud, et julm reaalsus oli kujutlustest hullemgi. Ta mõtles saksa inimsööjale, kes oli neti kaudu saanud ühendust inimesega, kes oli vabatahtlikult lasknud end ära süüa.

„Jah, aga ma ainult spekuleerin,” jätkas Ivo Andrić. „Teine alternatiiv on ehk usutavam.”

„Missugune?”

„Et poisi peksis vaeseomaks keegi, kes ei lõpetanud, kuigi poiss oli suremas. Kes oli talle keemiat manustanud ja siis edasi peksnud.”

Jeanette tundis, kuidas üks mälupilt silmi kõrvetab.

„Kas mäletad seda hokimängijat Västeråsis, keda löödi noaga sadakond korda?”

„Ei, vist ei mäleta. Äkki see oli enne, kui ma Rootsi tulin.”

„Jah, see oli küll üsna ammu. Üheksakümnendate keskel. Mingi neonats, kes oli tarvitanud rohüpnooli. Hokimängija oli avalikult homoseksuaalne ja neonats vihkas homosid. Skinn muudkui virutas noaga laibale, kuigi tal oleks pidanud juba ammu käsi krampi minema.”

„Jah, umbes sellist asja ma silmas pidasingi. Ohjeldamatu, raevunud hullumeelne ning jah… Rohüpnool või anaboolsed steroidid ehk.”

Jeanette ei olnud just väga rahul, ent nüüd oli tal siiski pisut rohkem niidiotsi.

„Aitäh, Ivo. Anna märku, kui sul mõni mõte tuleb.”

„Muidugi. Võtan ühendust, kui midagi uut selgub või kui olen saanud keemilise analüüsi täpsemad tulemused. Edu.”

Jeanette pani toru ära. Kõht oli tühi ja ta vaatas kella. Ta otsustas lubada endale pika lõuna politseimaja restoranis. Valiks laua kõige tagumises nurgas, et saaks võimalikult kaua rahus olla. Restoran on tunni aja pärast rahvast täis, ja tema tahtis üksi olla.

Enne kui ta oma kandikuga istet võttis, haaras ta kaasa restorani unustatud õhtulehe. Tavaliselt ei kippunud ta väga lugema, mida lehed kirjutasid nende juhtumite kohta, millega ta ise seotud oli, kuna arvas, et see mõjutab tema tööd, isegi kui spekulatsioonid olid enamasti naeruväärselt üle võlli.

Peaaegu kohe taipas ta, et infoallikas pidi olema keegi tema lähikondsetest, sest osa artiklist põhines faktidel, mida võis teada ainult juhtumiga hästi kursis olev inimene, ning kuna Hurtigi süütuses oli ta veendunud, jäid üle üksnes Åhlund või Schwarz.

„Ah et siin sa siis istudki?”

Jeanette tõstis pilgu ajalehelt.

Hurtig seisis tema kõrval ja muigas.

„Kas ma tohin istet võtta?” Ta noogutas tühja koha poole Jeanette’i vastas.

„Juba tagasi?” Jeanette näitas käega, et istugu aga maha.

„Jah, paari tunni eest saime valmis. Danderyd. Vinge ehitusärimees, kõvaketas lapspornot ääreni täis. Kuradi hale.” Hurtig kõndis ümber laua, pani oma kandiku lauale ja võttis istet. „Naine oli täiesti endast väljas ja neljateistaastane tütar lihtsalt seisis ja vaatas pealt, kuidas me ta kinni võtsime.”

„Võeh.” Jeanette vangutas pead. „Aga Åhlund ja Schwarz? Kas nad on ka tagasi?”

„Ikka, jah, nad pidid ka lõunale minema.”

Hurtig hakkas sööma ja Jeanette märkas, et mees näis pisut väsinud. Kui kaua ta oli üldse magada saanud?

Küllap mitte üle paari tunni.

„Kuidas muidu? Kõik kombes?” küsis ta.

„Ema helistas hommikul,” ütles Hurtig suutäite vahele. „Isa oli ennast vigastanud ja on nüüd Gällivares haiglas.”

Jeanette pani noa-kahvli käest ja vaatas talle otsa. „Hullusti kohe või?”

Hurtig raputas pead. „Vast mitte. Ta oli vist parema käe kreissae alla pannud ja ema ütles, et enamik sõrmi suudeti päästa. Ema oli need kokku korjanud ja koos jäätükkidega kotti pistnud.”

„Issand jumal.”

„Aga pöialt ta ei leidnud.” Hurtig muigas. „Küllap kass viis minema. Aga pole viga, parem käsi ongi isa puhul õigem. Talle meeldib tisleritööd teha ja viiulit mängida, mõlema puhul on vasak olulisem.”

Jeanette mõtles, kui palju ta tegelikult oma kolleegi kohta teadis, ning tunnistas iseendale, et ega seda kuigi palju polnud.

Hurtig oli üles kasvanud Kvikkjokkis, põhikoolis käinud Jokkmokkis ja gümnaasiumis Bodenis. Siis oli ta vist mõne aasta töötanud, kuid Jeanette ei mäletanud, kellena, ja kui Umeå ülikoolis oli hakatud politseinikke koolitama, sattus ta selle esimesse lendu. Pärast praktikat Luleå politseis oli ta taotlenud tööd Stockholmis. Lihtsalt faktid, mõtles Jeanette, ei midagi isiklikku peale selle, et mees elas üksinda Söderil korteris. Pruut? Võib-olla.

„Aga miks Gällivare haiglasse?” küsis ta. „Nad elavad ju ikka veel Kvikkjokkis, eks?”

Mees katkestas mälumise ja vaatas talle otsa. „Kas sa arvad, et seal on haigla, külas, kus elab alla viiekümne inimese?”

„Nii vähe elanikke? Siis muidugi. Nii et su ema pidi siis isa Gällivaresse sõidutama? See on ju mitukümmend kilomeetrit.”

„Kakssada kilomeetrit on Gällivare haiglasse ja autoga läheb natuke üle nelja tunni.”

„Vaat kus,” vastas Jeanette ja tundis oma lünklike geograafiateadmiste pärast piinlikkust.

„Äh… Ega see polegi nii lihtne. Lapimaa on suur ja lai. Kuramuse suur ja lai.”

Hurtig istus mõnda aega vaikides, enne kui jätkas.

„Arvad, et see on maitsev?”

„Mis asi on maitsev?” Jeanette vaatas talle küsival pilgul otsa.

„Isa pöial,” muigas kolleeg. „Ei tea, kas kassile maitseb? Vana saami soonilise pöidla küljes vist just eriti palju liha ei ole? Või mis sina arvad?”

Saam, mõtles Jeanette, veel üks asi, millest mul aimugi ei olnud. Ta otsustas järgmine kord jaatavalt vastata, kui kolleeg teda õlut jooma kutsub. Kui ta tahab olla hea ülemus ja seda mitte üksnes teeselda, siis oli viimane aeg oma alluvaid tundma õppida.

Jeanette tõusis püsti, võttis oma kandiku ja läks valas kahte kruusi kohvi. Ta haaras kaasa mõned küpsised ja tuli tagasi. „Telefonikõne kohta pole uusi andmeid?”

Hurtig neelas suutäie alla. „On, sain just ettekande, enne kui alla tulin.”

„Ja?” Jeanette võttis ettevaatlikult lonksu kuuma kohvi.

Hurtig pani söögiriistad käest. „Nagu me arvasime. Kõne võeti Dagens Nyheteri tornmaja lähedalt. Täpsemalt Rålambsvägenilt. Aga sina?” Hurtig võttis küpsise ja kastis selle kohvi sisse. „Mida sina hommikul tegid?”

„Minul oli tulus vestlus Ivo Andrićiga. Poiss oleks nagu olnud keemiat täis pumbatud.”

„Mis asja?” Hurtigi ilme oli küsiv.

„Suures koguses tuimastusvahendit. Süstitud.” Jeanette hingas sisse. „Arvatavasti vastu ta enda tahtmist.”

„No mida kuradit.”

Pärastlõuna jooksul proovis Jeanette saada ühendust prokurör von Kwistiga, aga tolle sekretär teatas talle, et prokurör viibib parajasti Göteborgis, kus osaleb vestlussaates, ega jõua tagasi enne kui järgmisel päeval.

Jeanette vaatas veebist telekava ja nägi, et otsesaates räägitakse vägivalla lisandumisest eeslinnades. Kenneth von Kwist, kes oli karmimate meetmete ja pikema vanglakaristuse pooldaja, sai võimaluse aru pärida ka endiselt justiitsministrilt.

Teel koju peatus Jeanette Hurtigi juures ja nad otsustasid, et kohtuvad raudteejaamas kell kümme. Esimesel võimalusel tuli rääkida lastega, kes silla all elutsesid.