Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 23

Kell pool viis oli Sankt Eriksgatani liiklus täiesti kaootiline.

Vana Audi oli läinud Jeanette’ile maksma kaheksasaja krooni jagu varuosi ja kaks pudelit Jamesonit, ent tema arvates oli see igat ööri väärt. Auto käis nagu kellavärk, kui Åhlund selle ära oli parandanud.

Maalt saabunud huvireisijad, kes polnud suurlinna elutempoga harjunud, proovisid kogenenuma kohaliku elanikkonnaga piiratud ruumis ühineda. Erilise eduta.

Stockholmi liiklusvõrk oli rajatud ajal, mil autosid oli vähem, ning see oli – kui tõele au anda – kohandatud pigem Härnösandi suurusele linnale kui miljonilinnale, mis on korra taotlenud isegi suveolümpia korraldamise õigust. See, et üks Västerbroni silla sõiduradadest oli parandustöödeks kinni pandud, ei lihtsustanud olukorda karvavõrdki, ning Jeanette’il kulus Gamla Enskedesse jõudmiseks üle tunni.

Parimatel päevadel sõitis ta seda maad alla veerand tunni.

Kui ta uksest sisse astus, põrkas ta kokku Johani ja Åkega. Nad pidid minema jalgpalli vaatama ja neil olid seljas ühesugused võistlussärgid, mille juurde käisid rohevalged sallid. Nad nägid välja võidujanused ja pingsalt ootusärevad, kuid Jeanette teadis omast kogemusest, et mõne tunni pärast saabuvad nad tagasi pettunult ja muserdatult. Lööklause, et nende meeskond ei oska võita, mida vastaste fännid pilklikult skandeerisid, oli korduvalt tõestanud oma paikapidavust.

„Täna me võidame!” Åke suudles teda põgusalt põsele ja nügis Johani uksest välja. „Pärast näeme.”

„Ma ei ole vist kodus, kui te tagasi tulete.” Jeanette nägi, et Åke sai pahaseks.

„Pean tööasjus välja minema ja jõuan tagasi pärast keskööd.”

Åke kehitas õlgu, pööritas silmi ja läks välja Johani juurde.

Jeanette sulges nende järel ukse, lükkas kingad jalast ja läks elutuppa ning viskas diivanile pikali, püüdes pisut puhata. Kolme tunni pärast oli ta sunnitud taas välja minema ja ta lootis, et saaks vähemalt hetkekski silma looja lasta.

Mõtted keerlesid peas, võbelesid vabalt nagu lahtised niidiotsad, ning uurimist puudutavad katked segunesid praktiliste toimetustega. Muru pidi niitma, kirju kirjutama ja ülekuulamisi korraldama. Ta pidi olema ema, kes teab, mis lapse elus toimub. Kes oskaks armastada ja kirglik olla.

Selle kõige kõrvalt peaks ta jõudma elada.

Või tegeleski ta parajasti sellega.

Elamisega.

Unenägudeta uni, mis ei pakkunud tegelikult puhkust. Katkestus pidevas kulgemises. Hetkeline paus kogu elu kestvas iseenda keha liigutamises.

Sisyphos, mõtles ta.