Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 27

Kärbse tiivad on nätsu sisse lootusetult kinni jäänud. Sul pole mingit mõtet nendega vehelda, mõtleb Varesetüdruk. Lendu ei tõuse sa enam kunagi. Homme paistab jälle päike, aga mitte sinu peale.

Kui Martini isa teda puudutab, tõmbub ta vaistlikult eemale. Nad seisavad tädi Elsa maja juures kruusarajal ja mees on ratta seljast maha tulnud.

„Martin on mitu korda sinu järele küsinud. Eks ta vist tahaks kellegagi mängida.”

Ta sirutab käe välja ja silitab tüdruku põske. „Minu meelest oleks see väga tore, kui sa mõnikord koos meiega ujuma tuleksid.”

Victoria pöörab pilgu kõrvale. Ta on harjunud, et teda puudutatakse, ja teab täpselt, milleni see välja viib.

Ta näeb seda mehe pilgus, kui too noogutab, nägemist ütleb ja mööda teed edasi sõidab. Täpselt nagu ta oli kahtlustanud, jätab mees ratta seisma ja pöörab ringi.

„Õigus jah, ega ma ei saaks teie käest muruniidukit laenata?”

Täpselt samasugune nagu kõik teised, mõtleb tüdruk.

„See on kuuri juures,” vastab ta ja lehvitab hüvastijätuks.

Ta mõtleb, et huvitav, millal mees tagasi sellele järele tuleb.

Sellest mõttest hakkab rinnus pigistama, sest ta teab, et siis puudutab mees teda uuesti.

Ta teab seda, aga ei suuda ikkagi rannast eemale hoida.

Mingil arusaamatul põhjusel meeldib talle siiski selle perekonna ja iseäranis Martini seltsis.

Poisi keel on veel nii algeline, ent need napisõnalised ja mõnikord raskesti mõistetavad armastusavaldused, mis ta kuuldavale toob, on ühed kõige ilusamad asjad, mis tüdrukule kunagi öeldud. Iga kord, kui nad taas kohtuvad, löövad poisi silmad särama, ta jookseb tüdrukule vastu ja kallistab teda kõvasti.

Nad on mänginud ja ujunud ja metsas uidanud. Martin on kõndinud oma ebakindlatel jalgadel künklikul maapinnal, osutanud asjadele ja Victoria on kuulekalt öelnud, mis nende nimed on.

„Seen,” ütles ta, ja „mänd” ja „kakand”, ja Martin on proovinud sõnu järele aimata.

Ta õpetab Martinit metsa tundma.

Kõigepealt võtab tüdruk kingad jalast ja tunneb, kuidas liiv varvaste vahele poeb ja teda vargsi kõditab. Ta võtab pluusi seljast ja tunneb, kuidas päike õrnalt nahka soojendab. Lained loksuvad värskendavalt ja jahedalt vastu tema jalgu, enne kui ta vette hüppab.

Ta on vees nii kaua, et nahk tõmbub krimpsu, ja ta loodab, et see lahustuks või kooruks maha, nii et ta saaks endale täiesti uue, puutumata naha.

Teerajalt kuuleb ta perekonda lähenemas. Martin toob kuuldavale rõõmuhõiske, kui teda märkab. Poiss jookseb veepiiri poole ja ta kiirustab vastu, et laps otse vette ei tormaks ja riideid märjaks ei teeks.

„Minu Pipi,” ütleb poiss ja kallistab teda.

„Martin, sa ju tead, et me otsustasime siin olla sügiseni,” torkab isa ja vaatab Victoriale otsa. „Nii et sa ei pea teda just täna puruks kallistama.”

Victoria kallistab Martinit vastu ja äkki tabab teda äratundmine.

Nii vähe aega.

„Kui me oleksime ainult kahekesi,” sosistab ta Martinile kõrva.

„Kahekesi,” kordab laps.

Temal on vaja tüdrukut ja tüdrukul on vaja teda üha enam. Tüdruk lubab endale, et räägib isale augu pähe, et saaks nii palju kui võimalik siin viibida.