Читать книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund - Страница 12

Kell kaks oli Sofia Zetterlund tagasi oma kesklinnas asuvas kabinetis. Enne tööpäeva lõppu oli oodata veel kaht visiiti, aga ta mõistis, et pärast Huddinges käiku on raske taas muule keskenduda.

Sofia võttis laua taga istet, et sõnastada põhjendus, mis soovitas Tyra Mäkeläle psühhiaatrilist sundravi. Uurimisgrupi koosoleku tulemusel oli psühhiaater osaliselt oma suhtumist karistusse muutnud ja Sofia hellitas lootust, et õige pea saab langetada ka lõpliku otsuse.

Kui mitte muu, siis Tyra Mäkelä enese pärast.

Naisel oli abi vaja.

Sofia oli teinud kokkuvõtte naise elukäigust ja loomusest. Tyra Mäkelä oli sooritanud kaks enesetapukatset, juba neljateistaastasena oli ta meelega võtnud üledoosi, ja kui ta kakskümmend sai, määras riik ta korduvate depressioonide tõttu eelpensionile. Tema viisteist aastat kestnud kooselu sadist Harri Mäkeläga oli viinud veel ühe enesetapukatseni ja seejärel nende lapsendatud poja mõrvani.

Sofia arvates oli elu koos mehega, keda huvitaval kombel peeti vanglasse saatmiseks piisavalt terveks, naise haigust veelgi süvendanud.

Sofia järeldus oli, et Tyra Mäkelä oli tõenäoliselt kannatanud süütegude toimepanemise aastatel korduvate psühhooside all. Viimasel aastal oli ta olnud kahel korral psühhiaatrite hoole all, mis toetas Sofia teesi. Mõlemal juhul leiti naine ringi ekslemas ja pandi mõneks päevaks haiglasse, enne kui taas välja kirjutati.

Sofia silmis oli veel mõndagi ebaselget selles, mis puudutab Tyra Mäkelä osa poisi suhtes toime pandud kuritegudes. Naise intelligentsitase oli nii madal, et selle alusel ei oleks saanud teda mõrva eest vastutama panna, selle oli kohus vähemal või suuremal määral tähelepanuta jätnud. Sofia nägi naist, kes pidevas alkoholijoobes idealiseeris oma mehe ideesid. Tema passiivsuses võis teda ehk võtta kui süütegude kaasosalist, aga tegelikult oli ta oma vaimse seisundi tõttu võimetu sekkuma.

Otsus oli tehtud kõige kõrgemal tasemel ja vaidlustada jäi veel üksnes karistus.

Tyra Mäkeläl oli vaja ravi. Tema kuritegu ei tee miski olematuks, aga vanglakaristusest poleks vähimatki abi.

Juhtumi julmus ei tohi nende otsust varjutada.

Pärastlõuna jooksul koostas Sofia oma arvamuse Tyra Mäkelä kohta ning viis läbi kella kolmese ja kella neljase seansi. Läbipõlenud firmajuht ja vananev näitlejanna, kes ei saanud enam rolle ja oli seetõttu mustas masenduses.

Kella viie paiku, kui ta asutas juba koju minema, peatas Ann-Britt teda sekretärilaua juures.

„On sul ikka meeles, et pead järgmisel laupäeval Göteborgi sõitma? Mul on siin rongipilet ja sa elad Scandicu hotellis.”

Ann-Britt pani lauale ühe kausta.

„Jah, muidugi,” vastas Sofia.

Ta pidi kohtuma kirjastajaga, kes tahtis välja anda uut tõlget endise lapssõduri Ishmael Beahi raamatust „A Long Way Gone”. Kirjastus soovis, et Sofia aitaks neid faktide täpsustamisel, kuna tal on kogemusi traumeeritud lastega.

„Mis kell rong läheb?”

„Vara. Väljumisaeg on pileti peal kirjas.”

„5.12?”

Sofia ohkas ja läks tagasi kabinetti, et otsida välja raport, mille ta oli seitse aastat tagasi UNICEF-ile kirjutanud.

Kui ta taas laua taha istus ja dokumendi välja võttis, mõtles ta, kas ta on ikka valmis tollaseid mälestusi taas esile manama.

Seitse aastat, mõtles ta.

Kas see oli tõesti nii ammu?