Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 10

Vanadekodul on ilus aed. Aga arusaamatutel põhjustel on see suletud. Keegi ei tohi sinna talvel minna. Ilmselt ettevaatuse mõttes. Küll juhtkond juba teab, mis asukatele hea on.

Niisiis tuleb sel aastaajal värske õhu võtmisel piirduda maja vahetu ümbrusega. Kuuekümnendate lõpu koledad kortermajad. Prahti täis pillutud haljasalad. Võiks peaaegu arvata, et linna puhastusteenistuse autod sõidavad öösel ringi ja mitte ei vea sodi minema, vaid laotavad selle tänavatele ja parkidesse laiali. Kõnnid kesk purkide, krõpsupakkide ja vanade ajalehtede merd. Kortermajade esmaasukad on juba ammu kolinud Purmerendi või Almere ridaelamutesse. Jäid vaid need, kes seda endale lubada ei saanud. Vabanenud korteritesse kolisid türgi, maroko ja surinami pered. Mingi tore seltskond see ei ole.

Minu tegevusulatus on praegu 500 meetrit ja tagasi, pingiga poolel teel. Palju kaugemale ma ei jaksakski. Maailm jääb väikseks. Maja ümber on mul neli umbes kilomeetrist marsruuti.

Evert käis just läbi. Mäsu kalade surma ümber teeb talle suurt rõõmu ja ta kavatseb sellele veelgi hoogu anda. Tal on plaanis teine rünnak, sedapuhku juudiküpsistega. Eile käis ta nende hankimiseks bussiga paari kilomeetri kaugusel supermarketis. Meie maja pisipoekeses jäetaks tema ost kindlasti meelde. Küpsised on tal nüüd kapis. Küsisin, kas need on seal ikka kindlas kohas. „Meil on vaba maa ja igaüks võib oma kodus nii palju juudiküpsiseid hoida, kui ise tahab,” ütles ta. Küpsisesordi valik tundus mulle imelik. Aga see juudiküpsise jutt oli nali, tegelikult oli ta toonud roosa glasuuriga küpsiseid. Tema meelest annaks värv asjale veelgi vürtsi juurde.