Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 12

Evert puistas eile teise korruse akvaariumi kuus roosat küpsist. Kuldkalad sõid end lõhki. Nende laibad triivisid küpsisepuru vahel. Majas läks põrgu lahti.

Evert tegi eile kohvijoomise ajal näo, et läheb WC-sse, ronis trepist üles ja pärast hoolikalt ringivaatamist viskas jakihõlma all varjus olnud küpsised vette. Kilekott kenasti prügikasti, mis tõendusmaterjali seisukohast oli pisut rumal, aga õnneks tegi koristaja kõik kastid just tühjaks.

Akvaarium seisab üsna pimedas nurgas ja eile õhtul ei pannud keegi midagi tähele. Päris riskivaba kogu operatsioon ei olnud, sest kui ta oleks vahele jäänud, oleks parem olnud kolimisauto kohe ära tellida. Võibolla ta südame põhjas vahelejäämise pärast nii väga ei muretsegi, küll aga asub sellegipoolest kindlalt kõike eitama ja valetama ja vassima, kui ta siis letti võetakse. Nii peab see mäng tema meelest käimagi. Tema filosoofia on selline: elu polegi muud kui võimalikult meeldiv moodus aega surnuks lüüa. Nii võib kõike vabalt võtta. Kadestan teda. Ja õpin talt kiiresti.

Ise olin eile üsna pinges, sest Evert andis mulle atentaadist enne teada, et saaksin endale korraliku alibi hankida. See ei olnudki nii kerge. Pidin seni puhkeruumis ootama, kuni lõpuks kaks minu korruse elanikku tuppa hakkasid minema. „Tulen teiega kaasa. Seltsis segasem.” Härra ja proua Jacobs vaatasid mind mõneti üllatunult.

Täna hommikul natuke pärast üheksat lõi välk sisse. Jumalateenistusele minev proua Brandsma leidis kalad hulpimas, kõhud ülespidi. Selgus, et võeti veel ette katse asja summutada, aga Brandsma oli teel õe juurde juba kõigile, kes talle vastu tulid, sündmusest kuulutanud. Äsja käis naabrimees mul just ukse taga: „Ütle nüüd, mis ma kuulsin …”

Mõte kohe kohvilauas aset leidvatest vestlustest juba rõõmustab mind.