Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 20

Täna oleks mu tütar 56-aastaseks saanud. Proovin ette kujutada, kuidas ta nüüd võiks välja näha. Stoppkaadril on ta läbimärg nelja-aastane tüdrukuke, lõdvalt naabrimehe kätel rippumas. Vaatasin neid tulemas ja need sekundid tundusid lõputult kestvat.

Alles viisteist või kakskümmend aastat hiljem tuli päev, kui ma sellele ei mõelnud.

Keegi välja ei pääse: lumetorm!

Veel halbu uudiseid: Duikeril on diabeet. D ja d, algriim.

See on tal juba tükk aega olnud. Evert ei pea just eriti täpselt arsti ettekirjutustest kinni ja assistent andis talle sellest ettevaatlikult teada.

„Jah, härra Duiker, kui te jätkuvalt joote ja ebatervislikult toitute ja suitsetate, siis ei saa ma teie heaks just palju teha.”

„Need on aga juhtumisi enam-vähem ainsad asjad, mis elu veel heaks teevad, tüdruk.”

„Mina pole teile mingi tüdruk.”

„Ja minu arst ka mitte, proua assistent.”

Natuke ta ikka kardab ka, Evert. Ta oli varem naabruskonna baari püsikunde, kus tal oli üks paks suhkruhaige sõber, kes „tavalistel” õhtutel 25 õllekest ära jõi. Kodus võttis veel paar viskilonksukest. Ta kasutas alati vähendussõnu, et asi süütumalt kõlaks.

Ühel päeval muutus sõbra varvas mustaks. See tuli maha võtta. Seejärel veel mõned varbad. Siis labajalg, siis säär. Kõik, mis mustaks läks, saeti haiglas maha. Teda tunti seal hästi. Ta oli tore sell, kes ei suutnud joomist ja suitsetamist jätta. Mõnda aega käis ta proteesiga veel baaris, kuni sattus ratastooli ja enam tulla ei saanud. Kahe kuu pärast oli ta surnud.

Everti õudusunenägu: aegamisi mustaks muutuvad jäsemed ning arstide ja õdede kätte sattumine.

Homme kirjutan jälle rõõmsatest asjadest.