Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 24

Jõudsin päris kaugele, enne kui saatuselöök mind tabas. Ehmatasin mopeedist, mis mind peaaegu kõnniteelt välja oleks tõrjunud, ja järgmisel hetkel lamasin täies pikkuses maas.

Sellistel puhkudel on mul refleks „Tee nägu, nagu midagi poleks juhtunud”, ja see refleks töötas suurepäraselt. Kobistasin end püsti, pühkisin lume jopelt ja vaatasin, ega keegi ei näinud. Õnneks mitte, sain probleemideta koju tagasi kõndida. Kui portjeed tervitasin, küsis see suurte silmadega: „Mis teiega juhtus?”

„Ei midagi erilist, libisesin natuke.”

„Ei midagi erilist? Endal pea üleni verine.”

Katsusin käega seda kohta peas, millele ta osutas, ja seal oli tõesti midagi kleepuvat. Kutsuti õde, kes hakkas kohe õmblustest rääkima, nii et lõpuks istusin poolteist tundi EMOs ja nüüd proovin oma valge turbaniga pead nii vähe kui võimalik toast välja pista, et kogu seda moraalilugemist vältida.

„Kas on väga valus?” Sellega tavaliselt alustatakse, aga varem või hiljem järgneb sellele „Ega libedaga ei tohigi tänavale minna”. See ajab mu pea veel kõige rohkem valutama.

„Valge kaabu sobib sulle nii hästi,” tuli Evert soola haavadele puistama. Kui tänavapuhastajatel soolast puudu peaks tulema, siis Evertil on kõvad isiklikud varud.

Karistuseks tegin talle males tuupi. Enamasti valin mõne leebe lõppmängu, et kord võidaks üks, kord teine, aga nüüd oli tal veerand tunniga matt käes.

„Pauk tegi sulle ainult head,” nentis ta. „Vähemalt mis malesse puutub.”

Ütlesin, et loodetavasti läheb homme piljardis ka paremini.

„Aga mälu on sul kannatada saanud, Henk, sest piljard on alles kolme päeva pärast.”

Tal oli õigus. Hull lugu, et ma nii mööda panin.