Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 7

Selgub, et eile alustati uurimist, miks kolmanda korruse kalad äkki ära surid. Natuke koogipuru hõljus veel vees.

Ei olnud minust tark tegu proua Visseri kook akvaariumi visata. Kui ta kuuleb, et kalad surid vettinud koogi üledoosi kätte, juhatavad jäljed kohe minuni. Pean oma kaitsekõne ette valmistama ja lähen kohe oma juriidilise nõustaja Duikeri juurde head nõu saama. Evert on musta valgeks rääkimise asjatundja.

Siin vanadekodus pole lemmikloomad lubatud, välja arvatud kalad ja linnud „juhul kui need pole suuremad kui vastavalt 10 ja 20 sentimeetrit”, nii seisab kodukorras. Ilmselt vältimaks, et hakkaksime haisid ja merikotkaid pidama.

Kurb on peremeeste saatus, kes halastamatult oma kutsudest-kiisudest lahutatakse, kui Loojangukoju kolivad. Olgu need neljajalgsed nii rahulikud ja malbed, vanad ja haiged kui tahes – reeglid on reeglid: varjupaika.

„Ei, proua, see ei loe, et Raksi on teile maailmas ainus kallis olend, me ei saa erandit teha.”

„Teie kass võib ju tõesti terve päeva aknalaual magada, aga kui me ühe kassi majja lubame, tahab keegi, et tema aknalaual lesiks kolm Taani dogi. Või lilla krokodill.”

Proua Brinkmanile kuulub maja rekord: tal õnnestus oma vana taksikoera seitse nädalat valamukapis pidada, enne kui see sealt avastati. Arvatavasti kandis keegi keelt. Sõda üle elatud ja ometi minnakse direktrissi juurde igivana koera üle kaebama. Ja direktriss, selle asemel et see öördaja tõrva ja sulgedesse kastetult minema ajada, küüditab hoopis koerakese varjupaika. Loom ulgus seal veel kaks päeva ja suri siis masendusse. Kus olid loomapolitsei silmad?

Direktriss ei pidanud vajalikuks sellest kõigest proua Brinkmanile teada anda, nii et kui too kolm päeva hiljem õige trammi leidis, millega varjupaika jõuda, oli loomake juba maha maetud.

Proua Brinkman küsis, kas koera võiks pärast tema kõrvale ümber matta. „See ei ole reeglitega kooskõlas,” teatati talle.

Homme hommikul pean arsti juurde minema.