Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 6

Ma olen hakanud üha rohkem tilgutama. Valgete aluspükste pealt paistavad kollased plekid väga hästi välja. Kollased aluspüksid oleksid palju praktilisemad. Mul on pesumaja daamide ees pisut piinlik. Sellepärast nühin kõige koledamad plekid ise käsitsi välja, enne kui riided pessu annan. Nimetagem seda eel-eelpesuks. Kui ma midagi pessu ei saadaks, ärataks see umbusku. „Kas panite ikka puhta pesu selga, härra Groen?” küsiks paks proua majapidamisteenistusest. „Ei, paks proua majapidamisteenistusest, need aluspüksid on nii mu vana tagumiku külge kleepunud, et kavatsen neid elu lõpuni jalas hoida,” tahaksin talle selle peale vastata.

Raske päev on: keha ragiseb kõigist liitekohtadest. Lagunemist ei peata miski. Kõige rohkem kord päeva jooksul on millestki vähem vaeva, aga päriselt paremaks ei lähe enam miski. Juuksed ei hakka jälle kasvama, küll aga karvad ninast ja kõrvadest. Veresooned jäävad järjest kitsamaks. Ükski kühm ei kao ja kraan seal all ei lakka tilkumast. See tee viib ainult kirstu poole. Nooremaks ei jää, ei päeva, ei tundi, ei minutitki.

Istun ja kaeblen siin nagu rauk. Kui sooviksin, võiksin minna allkorrusele puhkeruumi. Seal oleks see ajaviitmisviis number üks. Minu meelest ei lähe seal poolt tundigi, ilma et keegi hakkaks haigustest rääkima.

Tunnen, et mul on meel natuke must. Vanaduspäevi peaks ju nautima, aga neetud, ega see teinekord kerge ole.

Peaks pisut liigutama, on ju lõppude lõpuks pühapäev. Pärast natuke Mozartit, kena klaasitäis konjakit kõrvale. Võibolla isegi Evertile korraks külla minema, tema julmal otsekohesusel on teatavaid raviomadusi.