Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 9

Eile olin kogu selle surnud kalade jama pärast ikka natuke rivist väljas. Proua Visseri teest ja närvitsemisest läks mul kõht lahti. Istusin terve hommikupooliku WC-s ja lugesin puhkeruumist laenatud vanu ajakirju.

Kena väljend, puhkeruum, aga sisu see just päriselt edasi ei anna. KKK-ruum oleks õigem: kõnemulin, klatš ja kaeblemine. Mõne jaoks terve päevatöö.

Evert astus sisse ja andis läbi WC-ukse ülevaate sündmuste arengust: kõik kahtlustavad kõiki ja peavad iga majanaabrit võimalikuks kalamõrvariks. Minu puudumine äratas umbusku. Palusin Evertil, et ta mu kõhuhädadest vaikselt juttu teeks, nii alibi mõttes. Ise ei saanud ma muud ette võtta, kui jätsin toa- ja WC-ukse pisut paokile. Üldiselt talun ma enese lõhna hästi, aga nüüd läks küll süda pisut pahaks. Kahes mõttes õigupoolest, sest olen ikka üks salakaval pasapeeter, mis on praegusel juhul igati kohane väljend.

Õhutamisest rääkides, pean ühe käigu tegema. Päev küpsiste ja söetablettidega ning ehk julgengi jälle välja minna. Kanakoolet otsima, mis ajalehe ja fenoloogiliste vaatluste võrgustiku Looduskalender (no tõesti) andmetel on esimene tõeline kevade märk. Kui ma peaksin veel ka paiselehti, mets-harakputke või lõhnavaid kannikesi leidma, on kevad tõesti käes. Mul pole ainult õrna aimugi, kuidas need taimed välja näevad.

Loodus on endast kuus nädalat ette rutanud. Aga rändlindudele, kes otsustasid sel aastal koju jääda, on halbu uudiseid: külmaks läheb.