Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 22

Küsisin arstilt kord kergel toonil, kas oleks ehk saadaval mõni neist tablettidest, mis kõigile piinadele lõpu teeb. Tema tegi näo, nagu ei mõistaks mind: „Sellist ravimit kahjuks pole.” Ma ei julgenud edasi uurida.

Muide leidis ta, et mu hädade nimekiri on muljetavaldav: tilgad püksis, valu jalgades, pearinglus, kühmud, ekseem. Ainult teha ei saanud ta selle kõige vastu suurt midagi. Natuke kätt hoida ja poputada, tabletike sinna, salvike tänna. Ta leidis isegi midagi uut: kõrge vererõhk. Seda mul enne ei olnud. Saan ka selle vastu nüüd tablette.

Vanim elanik proua de Gans on surnud. Oli juba aastaid dementne nagu kuldkala ja teda tuli tooli külge siduda, sest ta kippus ümber kukkuma, aga ikkagi, hip-hip-hurraa, 98 aastat elatud. Jõudis napilt esimese ilmasõjagi ära näha.

Kolm kuud tagasi käis linnavolinik talle sünnipäevaks torti toomas, sest proua oli linnaosa vanim elanik. Linnaosalehe fotograafi jaoks oli ta ilusti laua taha sätitud, aga ühel tähelepanematuse hetkel kukkus ta nägupidi vahukoore sisse. Imeline foto tuli välja. Kahjuks ei lubanud direktriss seda mingil tingimusel lehte panna. Linnavolinik, kes end meelsasti lehes näeb, laskis uue tordi tuua, aga selleks ajaks oli proua de Gans juba magama jäänud ja üles äratada teda ei õnnestunud.

Ja nüüd ei ärata teda enam keegi üles. Vahe surmaeelse ja – järgse olukorra vahel polegi teab mis suur.

Ma arvan, et ei lähe tema ärasaatmisele. Mulle sellised sündmused eriti ei meeldi.